Rahu, ainult rahu...

Hiljuti meediakajastust leidnud poleemiline jalgratturi ja auto kokkupõrge, milles kannatajaks ja põhjustajaks osutus jalgrattur, vanem venelanna, on ka mulle palju mõtlemisainet pakkunud. Lisaks kõigele olen ju isegi linnarattur - puutun nende niinimetatud jalgrattateedega kogu aeg kokku. Vaid mõni nädal tagasi, septembri alguses (nüüd päevakorrale tõusnud juhtum leidis aset kuu aega varem) näitasin fakki kahele noormehele, kes mind kaubakeskuse parklast välja sõites sebrast üle lastes 'igaks juhuks' signaaliga kostitasid. Nad keerasid mulle seejärel ette, hüppasid autost välja, ning vaid ropp sõim suutis meid mõlemaid hullemast hoida.

Igas vaidluses on vähemalt kaks osapoolt ning rahu pole rahu, vaid aktiivne protsess. Kurb kui me emotsioone vaid tulevaste konfliktide raketikütusena kasutame ning puude taga algava metsa kasutuks semiootikaks neame.

Psühhoanalüütilist terminoloogiat laenates olin ma kahtlemata mitte-teadlik, et tee peale kantud ratturi kujutis autojuhile nähtav pole; olles ise auto roolis sama pööret kümneid kordi sooritanud, polnud mu peegelteadvusele saladuseks ka vastavasisulise postmärgi puudumine. Ometigi osutasin ma vasaku nimetissõrmega meelekohale ning paremaga maha, enda ette, kus see kurikuulus piktogramm paiknema pidanuks. Temalgi, seevastu, ei tulenenud vihapurse mitte olukorra ohtlikusest, pidi ta ju parklast üle sebra peateele välja sõites nii ehk naa ette vaatama, vaid pigem bensiiniaurudest ning parkimistrahvidest moodustunud teisest fallosest, mis talle ammu-ammu unustatud liikluskoodeksist paragrahvi punkti välja otsis, mis jalgratturit ülekäigurada ratas käekõrval ületama kohustab.

Mainitud meediakajastuse juurde tagasi pöördudes tahaksin lühidalt puudutada vaid üht õlekõrt selles kilplaslikku transpordipedofiiliat iseloomustavas jõuluehtes. Nimelt tähendas juhtumit kommenteerinud Põhja Politseiprefektuuri avariitalituse komissar Riho Tänak asfaldile kantud rattamärke devalueerides, et "Ilma vastava liiklusmärgita märgistus on vajalik vaid meeldetuletuseks jalgratturile, et ta sõidab mööda jalgrattateed. Autoga sõitja seda tee pealt ei näe.”

Semiootika on teadus märgisüsteemidest, mida muuhulgas õpetatakse nii Tartu kui Tallinna Ülikoolides. Juba esimese õppeaasta lõpuks saab igale tudengile selgeks kolme liiki märkide olemasolu: ikoonid, indeksid ja sümbolid. Komissar Tänaku kommentaari taustal oleks huvitav vaadelda, millisesse kategooriasse see tihti pea olematuks kulunud ratta kohal hõljuvat Madonnat lapsega meenutav tähistaja siis ikkagi kuulub.

Ikoonid suhestuvad oma objektiga sarnasuse, indeksid osaduse ja sümbolid kokkuleppe alusel. Liiklusmärke kui kaasaegse semiootika klassikalisi näiteid on liigitatud nii esimesse, teise kui kolmandasse kategooriasse. Ikooniline, ehk sarnanev, on näiteks see sama joonis ema ja lapse ja rattaga. Kuid liiklusmärke, mis iganes kujul, võib ka indeksiaalseks pidada. Nii tähistab valgusfoor 'ähvardava' punase, 'vahepealse' kollase ja 'lubava' rohelise kaudu. Sama funktsiooni kannavad postmärkide punased ääriseid. Kõige indeksiaalsemaks võib aga kõrge tõenäosusega pidada just teekattemärgistust, mis lausa puhtfüüsiliselt-kartograafiliselt tähistatuga seotud on. Eelkõige on liiklusmärgid aga muidugi sümbolid, ehk kokkuleppelised märgid. Iga otsus liikluses on leping, mille kaks (või rohkem) osapoolt sõlmivad vahemeheks oleva seaduse alusel.

Riho Tänaku kui Eesti Politsei esindaja interpretatsiooni kohaselt omab vaatluse all olev 'märgistus' tegelikkuse ehk liikluskorraldusega vaid ikoonilist ja indeksiaalset vastavust, olles minetanud oma sümboolse iseloomu (kuna lepingu vastaspool teda ei näe). Õigupoolest, ei pea olema Duns Scotus, muutub olematuks ka indeksiaalne side. Juhul, kui džiip sulle valede või puuduvate märkide tõttu otsa sõidab, ei ole sul üldjuhul vahet, kumb neist. Just sellelt platvormilt lähtub loogika, et keerav auto (soovitavalt 4x4) on liikluses tähtsam kui otse sõitev jalgrattur. Tänaku kirjelduses jääb "märgistusele" vaid sarnasusel põhinev ikooniline funktsioon, mis tuletab noorele emale ja ratturile meelde, kui väeti ta on. Kuid kas siis ikoonilisus liiklusmaailma korraldamisel kuidagi sümboolsusest halvem on? Oh ei! Sümboolsuse 'ahistavaist' raamidest väljuvas liikluses võtab maad hoopis vanem seadus, preeria ja džungli seadus, mida mõistab iga politseinik. Kusjuures see ei tähenda sugugi, et ma arvaksin, et komissar Tänak eeskujulik liikleja poleks. Dilemmast aru saamiseks soovitan talle soojalt filmi Felon, mis alles sel aastal meie videolevvi jõudis.

Kokkuvõtteks avaldan vaid lootust, et kolm päeva peale juhtumi avalikuks tulekut Linnalabori poolt avaldatud Pedaalijate Manifest mitte vaid sümboolset, vaid ka indeksiaalset, või vähemalt ikoonilist vastukaja leiaks.

viimane suve päev

helile

i dont know how you did it
and i dont you how you will
i dont know if i want it
and i dont know if i can

some time some where at some point
we are giving in to ourselves
and then we dont even know
if we ever were friends
and then we even dont hesitate
to call each other names
that were never meant to be understood
by the way that you did.
and then i want that we never should
have to let each other go

i dont know how you did it
and i dont you how you will
i dont know if i want it
and i dont know if i can

---

ma ei tea kuidas sa seda tegid
ja ma ei tea kuidas sa seda teed
ma ei tea kas ma seda tahan
ma ei tea kas ma seda võin

mingil hetkel mingis kindlas kohas
anname endale alla
ja siis ei tea isegi
seda kas olime sõbrad
ning me ei kõhkle isegi
kutsumast teineteist nii
nagu seda kunagi polnud mõeldud
et sa sellest aru saad
ja siis ma ei taha
et peaksime kunagi lahkuma

ma ei tea kuidas sa seda tegid
ja ma ei tea kuidas sa seda teed
ma ei tea kas ma seda tahan
ma ei tea kas ma seda võin

2008

Ja nii nad tapsidki Leto Sveti

Sellest, millest täna juttu tuleb, tean mina, varsti sina, ja siis keegi veel. Kuid seda kolmest kooslust valvab lisaks veel ka protsess, teekond milleni meist enamuse jaoks varjatuks jääb. Tõsi küll, ma proovin teda guugli poolt pakutavate tehnoloogiliste lahenduste abil tagantjärgi mõõta ning ette prognoosida, ent see loomulik kalduvus edevusele ei vii meid veel paraku teema eneseni.

Niisiis, juttu tuleb, parema propositsiooni puudumisel, protsessist kui sellisest. Täpsemini tema spetsiifilisest, nakkuslikust vormist, mida lähemal ja kaugemal vaatlemisel ometigi tema enda mudeliks võib pidama hakata. Meie loos ei ole kangelasi, sest kes mäletaks nimepidi eelmise suve liblikaid, või ammu laiali lahtunud plaksu, seetõttu pühendagem ta Gavrilo Principile, moodsale Herostratosele, märtrile ja mõrvarile, surma mõistetud vabadusvõitlejale, kelle poolt teele läkitatud metallitükkidest vallandus esimene maailmasõda ning algasid Vahva Sõduri Svejki seiklused.

Kuid enne veel, kui esitan teie kähedatesse kurkudesse juba valmis mälutud argumendid, väljugem linna paraadsest märgimürast ja kandugem mõttes kuhugi Lõuna-Ameerika kõrgmäestikku, kust isegi liblikad ammu otsa on lõppenud, ning vaid üksik kondor tiirutab oma rutiinsel lennul mägilamba pea kohal, kes halba aimamata kaljudel kepsutab.

Kuid selsamal hetkel, veel õigemini hetk varem, kui kondor tippkiskjaliku pragmatismiga oma kõhu tühjuse lambukese hüpetega ühtsesse valemisse on jõudnud seada, too kangestub, ning parema võrdluse puudumisel, laseb silmade eest läbi oma lühikeseks jäänud elul.

Meil ei ole vähimatki aimu, mil moel ja meelel tajuvad mägiloomad algavat laviini, seda õudu, mis peab valdama ohu ees, mis neid kõikjal varitseb, kuid mille eest pakku pugeda pole praktiliselt võimalik. Seetõttu, ei jää meil midagi muud üle, kui koostada samast protsessist erinevaid inimlikke kaardistusi. Erakordselt agarad oleme olnud kokku panema erinevaid skaalasid, mille kohaselt juba aset leidnud sündmusi oma vahel võrrelda saaks. Ka minu poolt välja pakutav on üks taoline, ent mõeldud mitte mäestike, vaid linna tagasi pöördudes, inimühiskonna ja selle ilmingute kohta.

Jäägem ometi veel viivuks paigale, et mässav loodus oma maailmapildiga raamida. Teaduspoliitilise korrektsuse huvides tasub laviinide põhjust otsides vast esmalt üldisi lumeolusid mainida, kuid ma julgen kahelda, kas mägikitsed ilmateadet kuulavad, või seda vajavadki. Teiseks ekstreemumiks oleks otsida algust üleliigse lumehelbe langemise hetkest, mis viib meid omakorda otsapidi planeet Maa veeringesse. Sealt edasi võiksime juba püstitada teooriaid veemolekulite formeerumise ettemääratusest ning kantiaanliku järjekindlusega edasi(tagasi) mõteldes jõuaksime viimaks varem või hiljem välja ka Suure Pauguni, kuid mitte see ei ole meie tänaseks eesmärgiks.

Kahjuks ei oska me määgida.

Kõige ümberlükkamatumaks hüpoteesiks osutub siiski oletus, et laviini vallandab jumalik tahe; miski mille ülim olemus meile lõpuni jälgimatuks jääb. Sellisena vastandub see rabavalt möödapääsmatuse ja tagasipöördumatusega, mida kujutab endast – vähemalt looma või alpinisti jaoks – liikvele pääsenud laviin.

Tõin selle viimase võrdluse, et meist kellelgi poleks piinavalt kahju asjatult raisatud aastatest. Kuid ka need, kes soovivad asjade kulgu muuta, võivad julgelt edasi lugeda. Juhtusin nimelt ükspäev tööasjus paberile panema mõned arvutused, mis oma progressiivses lihtsuses kuidagi silme ette ära ei tahtnud mahtuda. Tegelesin nimelt mõttega, mis juhtuks, kui keegi mingi teate oma sõpradele edasi saadaks, paludes neil seda omakorda levitada – võte, mis on tuntud viirusturunduse nime all. Oletasin, et igaühel meist on keskmiselt 75 sõpra, kuid igaks juhuks arvestasin 50-ga. Oletasin ka, et antud ülesande huvides võib eeldada 90 %-list kadu – s.t. iga kümnes pöördutu tõepoolest ka teadet edasi annab. Jõudsin välja tõdemuseni, et kaasaegses Maailmas eksisteerib 10 teate edustuse tasandit, mille ilmestamiseks ma nad reaalsete kultuurilooliste sündmustega kohakuti seadsin. Vastavus ei ole muidugi absoluutne, vaid kõigest tinglikult illustratiivne. Kui neist näitest mingit tõeväärtust otsida, siis ennekõike seda, kui raske on tänapäeva iseendast läbipõimunud Maailmas algset probleemipüstitust üles leida.¹

1) 100 x 50 = 5000 x 10% = +500

Tähelepanelik kalamees teab, et õigest söödast, õigest õngest, õigest mehestki on vähe...õnne peab ka olema. See viimane on küll määramatu suurus, ent ometigi soovitatakse nii kalal kui mägedes valjust kisast hoiduda. Rituaalne õlekõrs, millest paljud ka kinni haaravad. Tõepoolest, ette rutates tuleb tõdeda, et ilma õnneta, mille taha nii tihti kõik jääb, meenutaks inimkond sõna otseses mõttes hiiglaslikku läbisegi toimetavat sipelgapesa, kus individuaalsus kollektiivsusele aupaklikult teed on andnud.

Meie näites oleme õnne valemisse paigutanud kahekordse sõprade arvuna, mis võib rohkem või vähem semiolüütiliselt lahti seletatuna tähistada vastavalt kahe sõbra vahelist maagiat või lihtsalt sotsiaalses graafis kõrgele jõudnud isendit.

Protsess iseenesest kujutab endast juhtumit, kus sajale isikule viidud teade levib nendelt omakorda viie tuhandesse sihtrühma, kellest kümme protsenti, ehk viissada, otsustavad teatele mingil moel ka reageerida.

Näitlikustatult võrdlen ma seda esimesel tasemel võimendatud kontakti kahe populaarse keskkooliõpilase poolt vanemate puhkusereisi ajal korraldatud peoõhtuga. Teade, mis asjaosalistele enestelegi alles viimasel hetkel teatavaks saab, levib kulutulena suust - suhu; ning selle otsese tulemusena väheneb ühe majapidamise kindlustusväärtus. Kaudsed tulemused on tõenäoliselt olulisemad, kuid paraku ettemääramatud.

2) 500 x 50 = 25000 x 10% = +2500

Teise taseme võimendusega jõuab teade juba 1(2) + 100 + 5000 + 25000 inimeseni, kellest 100 + 500 + 2500 otsustavad sellega kaasa minna. Sellisena meenutab see mõnes Eesti linnas aset leidvat festivali. Muidugi, tuletan meelde, et meie loogika kohaselt levis teade vaid viiruslikult inimeselt inimesele. Sellise jõuülekande idealistlikust, aga samuti ka seda suuremat võimsust, näitlikustab ka festivali organiseerimisel ära tehtav töö - lendlehed ja plakatid, pressiteated ja raadiointervjuud, pommiähvardused kaubanduskeskustes ja installatsioonid avalikus ruumis.

3) 2500 x 50 = 125000 x 10% = +12500

Kolmanda taseme võimenduse tahan ma kõrvutada Kroonika esikaanele pääsemisega. Sel moel omandatud kiire meediakuulsus viib su nime kümnendiku eestlaste eelteadvusse, ning kümmekond tuhat neist ehk ostavad paberväljaandegi just sel põhjusel, et Sind lähemalt silmata. Naerata!

4) 12500 x 50 = 625000 x 10% = +62500

Neljanda taseme võimendus, mida omakorda annavad edasi üle kuuekümne tuhande inimese, nõuab tavamaailmas juba kogu eestlaskonna ühispingutust, ja on sellisena kõrvutatav vahest iga viie aasta tagant toimuva üldaulupeoga. Kuigi Laulupidu teab iga eelkooli läbinud eestlane, eeldab meie võrdlus, et ligi kolmandikule meist möödub ta märkamatult. See on loomulik kadu. Paraku on neljas aste ka viimane, kus me koduvabariigi piiresse ära mahume. Iga järgneva tasemega muutub üldistuse aste loomulikult ka suuremaks, ning võrdlus näitlikumaks, kuigi põhilised - pelgalt arvudes edasiandmatud - tähelepanu haaramise ja levitamise printsiibid jäävad kehtima.

5) 62500 x 50 = 3125000 x 10% = +312500

Balti Kett. Tõenäoliselt on viiendale (nagu neljandalegi) tasemele jõudmine juba postindividuaalne fenomen, mis jääb Liis Lassile ja Erki Noolele võrdselt kättesaamatuks. Mis muidugi ei välista, et nemadki teiste kõrval selles kosmosest jälgitavas inimlaines osalesid.

6) 312500 x 50 = 15625000 x 10% = +1562500

Kui viienda laine puhul rääkisime geopoliitilistest mõjufaktoreist, siis kuuendat taset, kus info jõuab 15 miljoni inimeseni, kellest 1,5 miljonit sellele reageerivad, tahan ma võrrelda iga-aastase palverännakuga Mekasse. Jällegi, Mekas käimise kohustus lasub igal 1,5 miljardist moslemist, ning jagades selle arvu delikaatselt sajaga, saamegi 15 miljonilise kasutajagrupi.

7) 1562500 x 50 = 78125000 x 10% = +7812500

Religioonile järgneb sõda, ning sel aastal detsembris aset leidvale palverännakule Mekasse juba ununemas augustikuine Vene – Gruusia konflikt. Tuleb samas tunnistada, et meie arvestus, et iga konfliktis otseselt osaleva inimese arvelt läheb see südamesse kümnele teisele, on sügavalt tendentslik - tegelikud jõujooned jooksevad mööda vaenujalal olevate riikide või blokkide energiavõimekust. John F. Kennedy saladuslik mõrvamine näiteks otsib oma kohta kolmest järgnevast kategooriast.

8) 7812500 x 50 = 390625000 x 10% = +39062500

Otsides paralleele, mis on veel jubedam kui sõda, pole meil vaja vaadata kaugele. Täpsemini - Moskvasse, kus toimub tuleva-aastane Eurovisioon - suurepärane näide kaheksanda taseme võimendusest, mis kedagi ei huvita, ja mida keegi ei vaata.

9) 39062500 x 50 = 1953125000 x 10% = +195312500

Järgneval, eelviimasel tasandil, tõuseb traditsioonilise meedia kõrvale uus meedia. Üle kahe miljardilise vastukaja ning 200 miljonilise sihtauditoorimini küündivad püsivalt vaid kõige jaburamad reaalsusseriaalid ning MySpace'i ja FaceBook'i laadsed sotsiaalsed võrgustikud. Viimased on ka vahest kõige ehedamad näited kõrgtaseme viirusturundusest, kus iga uus liige kõige otsesemalt oma soovitajatest, mitte massimeediast või brutaalsest jõust mõjutatud on.

10) 195312500 x 50 = 9765625000 x 10% = +976562500

Ning meie (Gavrilo) skaala, viimasel astmel asuvad muidugi samuti 8.08.08 alanud Olümpiamängud, mis oma värviliste käeraudadega üle miljardi inimese Linnupessa naelutasid. Inimvõimeid veretult adrenaliiniks konverteeriv gigagaala on ka viimane ühistasand, mille meie Planeedi inimressurss uhkelt välja kannab - järgnevad 11., 12. ja 13. tasand jäägu esialgu ulmekirjanike huviorbiiti.

Loodan, et Sulle sellest mingit kasu oli. Kas pead nüüd õigemaks flaiereid jagama, skandaale puhuma või telekat vatama minna, jäägu Sinu otsustada.

Elagu Vaba Serbia!

1 Kuid mitte võimatu. Luues paralleeli populatsioonigeneetika ja –memeetika vahele, mille aines kõige üldisemas plaanis see postitus on, jõuti mõningad aastad tagasi ’jälile’ 160 tuhat aastat tagasi Aafrikas elanud Mitokondri-Eevale, kes on kõikide praeguste emade esiema. Mõlemaid vanemaid arvesse võttes asub ühine esivanem meist siiski ’vaid’ 2000 – 5000 aasta kaugusel. See on omakorda paar-kolm korda meile lähemal kui kokkupuutepunkt kõikide tol hetkel elanud mineviku inimestega 5000 – 15000 aastat tagasi. Vaata lisaks: http://en.wikipedia.org/wiki/Directed_Acyclic_Graph

Viis Asja, Mida Teha Enne Surma...

Otsustasin ANNO 2008 kirja panna need viis asja, millele tagasi vaadates võiks elu korda läinuks pidada.

1) Saada aru Erkki Hüva Kvart-kvindi ruudu süstematoloogiast
2) Mõelda välja ja publitseerida ainuvõimalikku meeleolu väljendav smaili
3) Sittuda Punasele Väljakule
4) Muuta sugu
5) Kaevata oma geenid Euroopa Inimõiguste kohtusse ja suikuda protsessi ajaks krüounne

Kas Sinul on juba valikud elus tehtud?

Semiootikute positsioonist töötuturul

Ilma pikema sissejuhatuseta – milles seisneb minu lisandväärtus?

Vastus – see saab, minu, kui teadlase puhul, seisneda minu teadmistes. Praktiliseks saavutusteks, millegi ära tegemiseks, ma võimeline ei ole. Niisiis, teadmisi saab olla kahte liiki (nagu inimesigi – need, kes segavad bussijuhti, ja need, kes ei sega) praktika kohta käivad ja mitte käivad. Õnnetud on teadlastest need, kes omavad praktika kohta käivaid teadmisi, muidugi ilma oskuseta neid rakendada. Tõepoolest, neid tõrjuvad eemale nii ühed kui teised, viimastel on varuks kõnekäänd: Kes õpetab? See, kes ise ei oska. Seda kiputakse tihtipeale laiendama kõigile teadlastele.

Ometigi on ka teine liik teadlasi – need, kes omavad teadmisi, mis ei käi praktika kohta. Paraku märkab tähelepanelik lugeja kohe, et tegu on tähendusvaakumiga, mida ennekõike just praktilisi teadmisi omavad teadlased on varmad esile tooma – näib, et säärastel teadmistel teadmiste nimel pole mitte mingit rakendust. Nii ongi tõelise, mitte-praktilise, ehk akadeemilise teaduse ja elu vahele seatud barjäär, mida elavalt näitlikustab ülikooli semiootika osakonna raamatukoguhoidja kohale käiv tihe rebimine.

Järgneb mõneti erapoolik katse seda protsessi dekonstrueerida.

Nagu ma mainisin, seisneb minu lisandväärtus, ja saab ainult seisneda, teadmistes, mille järgi pole võimalik toimida. Konkreetsemalt, ma oman rohkem kui keegi teine teadmisi laiast kultuuriga seotud teemadevaldkonnast. „Rohkem kui“ mõjub esmapilgul snooblikult, ja tõesti, olen sunnitud seda väidet kraadivõrra lahjendama – rohkem kui 99% inimestest. Omades umbkaudset aimdust Maakera demograafilisest statistikast, ja teades, et Internet leidis esmajoones prakilist kasutust teadlaste omavahelises suhtlemises, mõjub selline ehk siiski snoob osutus laastavalt viimselegi lootusele endast mingisugustki kasutusväärtust leida, rääkimata lisandväärtusest. Võiks ju olla inimesel, kes ütleb teistele inimestele asju, mida nad ei tea, kasvõi koomiline funktsioon. Tegelikult aga oli „rohkem kui“ juba oma algselt suunitluselt devalueeriv. Kuigi seda on väga raske sõnades edasi anda, seisneb mu mõte enam-vähem selles, et enam teadmine, unikaalne või mitte, jääb ühel momendil paratamatult kinni neisse samadesse kategooriatesse, mis tingivad tunnetuse piiritletuse.

Selline enesemääratlus aga muudab mind kahjuks mitte ainult väärtusetuks, vaid ka ülejäänud ühiskonnast hermeetiliselt isoleerituks. Ainsaks kasutusväärtust omavaks informatsiooniks näib kujunenud konstanteering üleliigsete teadmiste olemasolust mittepraktika kohta. Tekkinud olukorras on osakonnal juba väga raske mingeid sõna-sõnalisi juhiseid toimimiseks anda. Sõnatult, eelsõnaliselt, läbi kombestiku ja kehakeele on siiski võimalik õppejõududel järeltulevat põlvkonda praktilise diskursusega suhestada, ning seda tuleb nimetada ka humanitaaria ning teadusreaalia e-koolile ülemineku takistamise juhtivaks faktoriks.

Elus hakkama saamise käitumisjuhist niisiis sõnalisel kujul ei eksisteeri, küll saame lihtsustatult piiritleda selle ainese, milleks on ebateadus. Tulevane semiootik-, sotsioloog- või filosoof-mittepraktik peab omandama oskuse end sujuvalt piiritlematult põimida seltskondlikku vestlusesse ja ühiskondlikku kõnesse. Selle olematu eesmärgi saavutamiseks on olemas lugematuid erinevaid strateegilisi nüansse, mida me siinkohal ei puuduta – neid võimalikuks tegev tour de force on siiski kõikjal ühine; nimelt tuleneb mittepraktiliste teadmiste iseloomust nende epivalentsus – kord esitatutena on neid võimatu ümber lükata või isegi vaidlustada. Hakkaja noore pseudoteadlase progressioon on kanduda ümber lükkamatusest ja vaidlustamatusest samm haaval heakskiidu ja avaliku marginalisatsioonini.

Niisiis, teadlase ühiskonda rehabiliteerimine näib senise valguses kui mitte võimatu, siis vähemalt oksüümoronlik protsess (’kurb naer’). On ometigi lihtne tõestada, et see nii ei ole. Selleks tuleb vaadelda mitte harjumuspäraselt teadlast kui tava-inimest, vaid pöörata objektiiv ringi, silmitsedes tava-inimest kui teadlast, s.o. mitte-praktiliste teadmiste omajat.

Iga inimese elus vastanduvad kaks protsessi. Nendeks on püüd toimida ja üldistada, (praktika ja teooria). Nende kahe omavaheline keemia ei ole õigupoolest mitte pelgalt vastandus, vaid igasuguse teadvustatuse alus. Sellisel kujul võib nende konflikti algeid leida absoluutselt igalt elu korralduse tasandilt, näiteks nii otsusest poodi minna, kui, rõhutatult, otsusest keskkooli minna. Viimase näite taustal on puhkenud diskussioon riigi poolseist rõhumehhanismidest kutsekooli astujate osakaalu suurendamiseks nende kahe dimensiooni erakordselt läbipõimitud pundar isikliku ja ühiskondliku tähendustasandiga, ning sellisena kindlasti üks neist probleemidest, mille lahti harutamisega semiootikud võiksid kätt proovida. Käimasoleva arutelu juurde tagasi pöördudes pakub suuremat huvi mõningate tegevuste, nagu näites poes käimise paratamattus. Vaevalt pälvib lugeja tõsist tähelepanu vaie, et poes võib käia ka ilma midagi ostmata, „aknaid ostmas“, ometigi avaldub ost läbi reklaami ennekõike kui vabadus, ja alles seejärel kui kohustus. Nende kahe tasandi läbipõimitust antud näite varal iseloomustab praktikas omakorda ostlemine kui psühooloogiline sõltuvus ja isegi haigus (tunnustega hälve).

Antud probleem ilmneb selgemini kui teda vaadelda ka teisest, üldistavast vaatenurgast. Sellest aspektist on inimese vaba tahe ka selle mitte realiseerimine – nii öelda otsus loll olla. Tegu on loomulikult rangelt parempoolse mõttemalliga, millel sellest hoolimata (või just selle tõttu) ei puudu rakendatavus. Juba Peirce nägi oma kuulsa Pragmatitsmi maksiimi – arvesta sellega, millel võib olla tegevusele mõju – järgijaid eelkõige edukate teoinimeste hulgas (teisena, ka praktiliste filosoofide hulgas, kellele ta omal leebel moel isegi omi autoriõigusi meelde tuletas). Üritades inimese mõttemaailma sisemiselt piirata, satume aga kõiki haiguseid ravivale ammendumatule võluallikale. Niiöelda kõik võib olla kokku mitte midagi, ja vastupidi, ning nende vahele tekib veel lõpmatus uut tõeväärtust. Iga moment pakub võimaluse kõigi eelnevate – ja tulevaste – momentide ümber hindamiseks. Tõepoolest, ka nälg võib olla inimesele omaette eesmärk, ning teekond poodi, hüpoteesis, igal järgneval hetkel katkeda, et peale lillede nuusutamist samas, või vastassuunas jätkuda.

Nihilismi langemise vältimiseks peame üle kordama ja täiendama oma senist reaalsuse definitsiooni – reaalsust, kui normaalsuse kompenseerimismehhanismi. Selle kohaselt liidab üksteisele järgnevate momentide sidusus nad kokku eriomase ’vaimse heroiiniga’, millest eralduv energia laob üles kausaalsuse vankumatu legomüüri. Ent eeldades inimese puhul sõltuvuse üle prevaleerivat vaba tahet – eeldades, et ka otsus järele anda on ikkagi ennekõike otsus – põrkame lauspäi kokku mitte-praktika ehk teooria paradoksiga. Tema olemasolu on üheaegselt reaalsuse eeldus ja iseenese olemasolu põhjendus. Seejuures võib ta organismi kui tervikuga omada 1+n suhet. Lahti seletatult peab ta omama vähemalt ühe sideme valiku vabadusega, kuid kuna ta on samas ka iseenese olemasolu garant, võib neid seoseid olla põhimõtteliselt piiritu arv, millele paneb enam või hoopis vähem edukalt piiri organismi füsioloogiline suutlikus.

Sellest perspektiivist omandavad uue tähenduse nii Egiptuse püramiidid kui pangakaartide krediidilimiidid. Samas on enamuse inimeste jaoks tulem siiski praktikaga tugevas korrelatsioonis. Teooria läbi praktika on eduka inimese toimimisjuhend. Sellises olukorras võib tahtlikult lihtsustades väita, et edukaim mööbliese on raamaturiiuli puudumine, ning vahetada välja Paul Kerese tautoloogiaks kujunenud tsitaadi „Ka halb strateegia on parem kui strateegia puudumine,“ asemel „Minimaalne strateegia on parim viis seda omada“.

Ometigi tuleb meil peeglit vaadelda mõlemalt poolt. Nii nagu teooria eneseküllasus loob esiteks igikestva võimaluse elu ümber hinnata, teiseks põhimõttelise võimaluse tema kulgu piirata, loob ta ka võimaluse endasse uppuda. Ent kainelt ironiseerides võib minna kaugemalegi – tänases postmodernistlikus ühiskonnas valitseb ennekõike oht päästerõngaisse lämbuda, mida meile läbi (massi)meedia ohtralt heidetakse. Ehk otsimegi me mitte enam rõngaid-narratiive, vaid vett-reaalsust?

Miks, ja mille nimel meid lämmatada püütakse? osutub käesoleva kirjutise raames lahendamatuks probleemipüstituseks. Üleüldiselt leian ma, et paranoiline positsioon – kes sellest kasu saab? – võib olla hea dialektiline abivahend, kuid mitte lõpp-eesmärk iseeneses. Vastuse õhku rippuma jäämises peitub ometigi hiilgav lahendus meie algsele probleemi püstitusele. Kui praktik väldib üldteadmisi nagu Sherlock Holmes Maakera kuju, siis teadlane neeldub nendesse. Omades ühiskonnas teistest rohkem mitte-praktilisi teadmisi, suudab ta aga ka viimsena jääda erapooletuks ankruks, kelle jaoks narratiivi küütlev tõeväärtus kõige kauem oma ahvatleva juhuslikkuse säilitab.

Just minu käest tuleb küsida siis, kui ülejäänud arvamusliidrid on massimeedia tulvavee poolt kaasa kantud.

Lipuga – või Lipul!

Kumb on kõvem mees – Bolt või Phelps, Osila või Säärits? Kirglikul olümpiagurmaanil tuleb taas suu kaheks aastaks puhtaks pühkida. Jaanson ja Endrekson ponnistasid end fotofinišis hõbedale, Kanter heitis täpselt meetri kaugemale ning pälvis kontrollitult kulla. Suurema kärata kanti nimed annaalidesse, ning majandusraskusis väikeriik avas planeeritud reservid. Kanteri džiipi tangiti 2024. aastani, leibkonna eelarvele lisasid kopsaka summa ka Jaansonid. Endrekson jääb paraku siiski veel esialgu osaks Palusalu müüdist, mitte vastupidi. Kuid paralleel on kangete meeste vahele tõmmatud – nagu spordiüldsus viimasele Riigivanemalt talu välja rääkides osutas kirjanik Mälgule, jääb Endreksoni preemiasumma samasse suurusklassi Eesti Otsib Superstaari võitjaneiu Õigemeele (tõsi küll, olematu) plaadilepinguga.

Kui nüüd tagasi spordi juurde tulles küsida, kumb neist medaleist mulle sümpaatsem on, siis kahtlemata hõbedased. Olgugi, et nende kaela riputamisel Soome hümni ei mängitud ning sinimustvalget lehvitava Neinar Seli populaarsus Puerto Rico koduperenaiste seas ületab kõrge kaarega Rein Kilgi oma. Mul pole mitte midagi iidse kettaheitespordi vastu, ning võrdluses kuulitõukajatega on Gerd ka sportlasena päris ’kobe tükk’ – ’aus mees’ Anu Sääritsa kõnepruugis – tõrge tekkis aga peale võistluse lõppu, kui Kanter tormakalt Eesti lipu haaras ning EASi ja kõigi pöidlahoidjate suureks rõõmuks sellega rahvusvahelises telepildis sprinterlikult ringi karglema asus. Jällegi, mitte et mul säärase klounaadi vastu kõige vähematki oleks. Vastupidi, võttes arvesse, et Reuters Kanteri ’Bolti tegemise’ kümmet Pekingi Olümpia meeldejäivamat hetke lõpetama valis on see tõepoolest reaalselt tugev panus Eesti kui turismisihtkoha tutvustamise kampaaniasse. Seda veel eriti ilmekalt Postimehe ajakirjanike poolt rahvusvahelises pressikeskuses vahetult päev enne lõppvõistlust eksprompt läbi viidud küsitluse taustal, mille kohaselt oskas meie uut Olümpiasangarit riigiga kokku viia ainult kolm ajakirjanikku kolmekümnest.

Ometigi ei suuda ma Kanteri käitumises mitte kuidagi süütut poisikeselikkust, vaid ainult tobedat jõmlust ning rahvusluse maski taha pugenud egoismi näha. Sest kuidas muudmoodi suutis ta väljendada solvumist vabatahtlike aktivistide peale, kes talle Berliini Grand Prix sööklajärjekorras pastaka Tiibetile toetusallkirja andmiseks pihku pistsid. Te väidate, et tippsportlane peabki kandma teatud määral silmaklappe, keskenduma ainult plahvatusele. Olgu, Gerd, keskendu, plahvata, ja ma rõõmustan sinuga. Kuid jäta see lipp. Jäta ta siniseks-ja-mustaks-ja-valgeks, mitte punaseks, punaseks pruunisilmsete tiibetlaste nutetud silmadest. Ja kui siit veel edasi mõelda, siis Neinar, sa tead kui raske on vasar, mine ulata Gerdile see teine lipp, mäe tagant tõusva päikese ning lumelõvidega – ja Maailm kuuleb – Welcome to Estonia!

Linnud peeglis, ehk elagu Mars!

Tänase mõttearenduse alustuseks meenub mulle piinlikust valmistav moment lapsepõlvest, kui keerulise küsimuse vastus oli tegelikult antuna sellesse juba sisse põimitud. Konkreetne tüüp mõistatusi kuulub teadmiste valdkonda, mida on äärmiselt kerge omandada, teades millega on tegu; või vähemalt teades, et tegu millegagi on. Vastasel juhul, kui millega tegu on jääb piiritlemata, osutus ka küsimus, viz milline on kaugeim objekt, mis paistab Suure Munamäe tornist päikesepaistelise ilmaga? praktiliselt lahendamatuks. Teadmised, mida me oleme suutelised hankima läbi vaatluse jäävad igavesti alla teadmistele, mida me oleme võimelised järeldama vaatluse kohta. Selle kõige taustal on nii kerge muutuda üllalt suuremeelseks, jagamaks vihjeid nende teadmatusest neile, kes ei tea, premeerimaks peegli ette paigutatud kassipoja abituid katseid end ära tunda armuliku musi ja kätele upitamisega. Õigupoolest võimaldab väärtuste vahetamiseks leiutatud universaalne lahus meil üleüldse igasugusest vastutusest täielikult loobuda, muutes hüljatud loomade eest hoolitsemise nende pärusmaaks, kel on seks huvi ja muuks ei kõlba...[1]

Saabuva sügise taustal panen aga ette hoopis oodata päikese loojumist, et näha veel kaugemalegi. Vaadata õigupoolest suurimasse peeglisse, kuhu meile võimalus on antud vaadata. Kas suudame seejuures omaendagi silmade vahele joonistatud täpile osutada? Lausa müstiliselt kõlab astronoomiline arusaam, et Linnuteed silmitsedes vaatleme tegelikult iseend. Ja siinkohal võimegi sissejuhatuse lõppenuks lugeda, et selle postituse niiöelda tuuma kallale asuda, kus meid omaenese mahla kaanetatuna ootab ees planeedi nimega Maa tulevik

Mainiksin enne veel vaid, et fantaasia, see siivutu voorus, on koostöös kino ja kirjanduse, nende haaravaimate pahedega, meile ette joonistanud kõige erinevama abituse astmega visioone nii Maa tulevikust kui peagi või juba aset leidnud kontaktist väljapoolse tsivilisatsiooniga. Enesestkimõista ei paelu meid nivelleeriva järjekindlusega massimeedias kultiveeritavad narratiivid inimkonna asumi laienemisest Kuule, kus Brad Pitt kuuendiku gravitatsiooni tingimustes võiks ilma rinnahoidjata Angelina Joliega tennist mängida. Kui püüame siiski silma nurgast tablool pilku hoida, on see tingitud vaid meidki nakatanud olümpiaviirusest...

1. Suurte avastuse tunnetusprotsesse jälgides tehtud tähelepanekute kohaselt peetakse neid esmalt naeruväärseiks, seejärel ohtlikeiks ja viimaks iseenesest mõistetavaiks. Suurimate avastuste üldise diskursusega ühendamisel tuleb inimkonnal paratamatult alati silmitsi seista suurema või väiksema traumaga.

2. Üha enam tundub mulle, et Aristotelese loogika on vastuolude ülese loogika erijuht, nii nagu Newtoni füüsika on Relatiivsusteooria, ja sealt edasi valmiva Kvant- ning alles kavanduva Stringiteooria erijuht.

3. Me peaksime vähemalt püüdma vältida Aristotelese viga, kes pakkus küll ühena esimestest empiirilisi tõendeid Pythagorase arusaamale Maakera ümarast kujust, kuid keeldus tunnistamast Päikese vastavust tähtedele, kuna tema arvutuste kohaselt oleks need pidanud veel miljoneid kordi kaugemal asuma...

4. Ulmekirjanduse suureks teeneks pole mitte niivõrd (muuhulgas) tõeste stsenaariumite visandamine kohtumisest tulnukatega, vaid osutamine inimkonna suutmatusele selles olukorras adekvaatselt käituda.

5. Kuna meie galaktikas, ühes lugematute seas, sisaldub umbes 100 miljardit tähte, formuleeris kuulus füüsik Enrico Fermi 1950. aastal Los Alamose laboratooriumi lõunalauas oma kuulsa paradoksi, pärides nõutult: „Where are they? / Where are everybody?“

6. Lisaks lugematuile käsikirjadele ja stsenaariumitele on selle ilmse vastuolu lahendamiseks muuhulgas ellu kutsutud üle maailma lokeeritud arvutite toel kosmosest saabuvaid raadiolaineid skanneeriv senini tulemusetu SETI programm.

7. Käegakatsutavamate tulemuste jälgi ajades leidis juuni viimastel päevadel seda sinna spetsiaalselt otsima lähetatud NASA robotsond Marsilt jäätunud vett. Sond, mille lähetamine läks maksma 420 miljonit dollarit, viib hetkelgi läbi uuringuid elu võimalikkusest Punasel Planeedil.

8. Eelneva taustal kõlab hämmastavalt Oxfordi Ülikooli Inimkonna Tuleviku Instituudi direktori Nick Boström’i vaevalt mõni kuu tagasi mainekas MITi tehnoloogiaajakirjas avaldatud lootus, et Marsilt elu siiski ei leita.

9. Boström toetub oma arutluses kontseptsioonile Suurest Filtrist, mis takistab galaktika avarustes elule ärkavaid tsivilisatsioone galaktikat koloniseerimast. Inimkond, ehk tööriistu kasutavad suure ajuga olendid, asub selle omakorda üheksaks osaks jaotuva filtri eelviimasel, kaheksandal tasandil. Boström jaotab meid ees ootava tuleviku jämedalt kaheks – me kas oleme Suure Filtri juba läbinud, või ootab see meid ees. Oleks muidugi tähelepanuväärne, kui Manhattani projekti kallal töötanud Fermi paradoks sealt samast ka oma lahenduse leiaks. Boström möönab siiski, et tänapäeva riikide tuumaarsenalist kõiki sildu põletavaks deterritorialisatsiooniks esialgu veel ei piisaks, ning maalib XX saj. kirjandusklassikale toetudes mitmeid teisigi apokalüptilisi stsenaariumeid tuleviku tehnoloogia arengusuundadest.

10. Siiski toonitab Böstrom muuhulgas, et eksisteerib arusaamatu võimalus, et kõik meist kaugemale jõudvad galaktilised tsivilisatsioonid mingil salapärasel põhjusel nii raadiolainete kasutamisest kui kosmose vallutamisest loobuvad. Lugeja võib selgelt tunnetada, kui kummastavalt mõjub see oletus Popperi teadusfilosoofiast ning Dawkinsi neodarvinismist läbi vindunud Briti teaduskliimas tegutsevale Boströmile. Ta saab sellest siiski üle, ning maalib artikli lõpuosas vaimustava pildi oma arengu emaüsas jalgu põtkivast inimkonnast, mis alles päikesesüsteemi kammitsaist väljudes oma tõelisele eksitentsile aluse paneb.

11. Enne omalt poolt välja pakutavat alternatiivset lahendust tasub siiski möönda, et tõenäoliselt Matrixi frantsiisist kannustatuna sätestas 2004. a. just Böstrom ise teooria, mille kohaselt viibib kogu inimkond suure tõenäosusega oma järeltulijate poolt loodud arvutisimulatsioonis. Ent pöördugem ajas tagasi ühe teise kultusfilmi ja selle nüüdseks lahkunud ekstsentrikust geeniusest looja poole, kel intervjuus ajakirjale Playboy oli öelda järgmist:

„(O)nce you accept the fact that there are approximately 100 billion stars in our galaxy alone, that each star is a life-giving sun and that there are approximately 100 billion galaxies in just the visible universe. Given a planet in a stable orbit, not too hot and not too cold, and given a few billion years of chance chemical reactions created by the interaction of a sun's energy on the planet's chemicals, it's fairly certain that life in one form or another will eventually emerge. It's reasonable to assume that there must be, in fact, countless billions of such planets where biological life has arisen, and the odds of some proportion of such life developing intelligence are high. Now, the sun is by no means an old star, and its planets are mere children in cosmic age, so it seems likely that there are billions of planets in the universe not only where intelligent life is on a lower scale than man but other billions where it is approximately equal and others still where it is hundreds of thousands of millions of years in advance of us. When you think of the giant technological strides that man has made in a few millennia—less than a microsecond in the chronology of the universe—can you imagine the evolutionary development that much older life forms have taken? They may have progressed from biological species, which are fragile shells for the mind at best, into immortal machine entities—and then, over innumerable eons, they could emerge from the chrysalis of matter transformed into beings of pure energy and spirit. Their potentialities would be limitless and their intelligence ungraspable by humans.“ – Stanley Kubrick

Kubricku poolt visandatav evolutsiooniline arengutee on oma fookuse Boströmi maailmaga diametraalselt polaarsesse vastastiksuhtesse seadnud. Meil jääb vaid tõdeda Heisenbergi määramatusprintsiibi olemasolu, mis sätestab, et teineteisele piisavalt lähedal asuvaid osakesi on võimatu täpselt lokaliseerida.

Ehk jätkub Linnutee avaras peegellaotuses ruumi meile kõigile...Usun, usun, usun.

12. Nick Boströmi artikli leiad siit. 2001: A Space Odyssey on torrentina mitmelt poolt saadaval. Midagi huvitavat aga siit. Ka Wikipedia oli, nagu alati, abiks.

---

[1] Vahest seda kummastavana kõlab uudis, et ka harakad on ’hiljuti’ peeglitesti läbinud. Järjekordne avastus, mida järjepanu ignoreerida, rünnata, ning viimaks elementaarseks lugeda (me oleme seda ju alati ütelnud, seetõttu olemegi me ju loomi (linde) nende eneste ja teiste eest kaitsnud).

’REGULAARSUS’

Regulaarsus on üks neist võtmemõistetest, millega iga strateegia koostamisel kokku puutub.

Üleüldiselt peitub regulaarsuse dimensioon kõikjal, täpsemini igasuguses teadlikus plaanis, sh. ka kommunikatsioonis. Igaühel, st. vaadeldaval kommunikatsiooniüksusel, on võimalik toimida samal moel mingi arv kordi intervalli tagant; siit jõuame teise võtmetermini, teostuse samasuse juurde. „Ilma harjutamata meistriks ei saa,“ kuid geeniuse ja ettemääratuse roll suurmeistrite vormimisel on ägeda debati valdkonnad. Võib arvata, et mõneti saadab inimest teatav puhvertsoon, millest kaunid (edukad) sooritused on võimalilkud nn. ’vana rasva pealt’. Võib isegi väidelda, et pöördudes tagasi vana armastatud harrastuse juurde, ’voolab liikmeisse tagasi saamata jäänud mõnu’. Ometi on vajalikum ka konstruktiivsem lähenemine antud ainesele, mis huvi pakkuvad uurimissuundad vähemalt püüdeliselt defineerib ja neid (kasvõi mängu)teoreetiliselt evalueerib. Seda eelkõige selle taustal, nagu juba mainisimegi, et tavaelu praktikasse see ääretult oluline metakirjeldus teadvuslikult vahetul kujul pea ei jõuagi. Kuid kust ikkagi alustada?

Eriline tähelepanu peab ja saabki olema igas elu faasis jätkamise protsessil. Sest iga protsess isegi on justkui jätk. Alusta algusest ja jõua lõppu välja – universaalne toimimisjuhend, mille edukus seisneb tema valeks osutumise asjaolus. Tõmbame paralleeli eetikaga – liha söömisest loobumiseks kui mõistuslikuks aktiks on võimeline ainult inimene, kuid samamoodi võib just inimeseks olu osutuda päästerõngaks liha söömise jätkamiseks. „Söön liha, sest olen inimene...jne“. Sellistel momentidel võib osutuda õõvastavaks tundmuseks tõsiasi, et ka inimene on ahv. Mil määral sellistesse arutlustesse laskuda, on iga indiviidi vaba valik, kuid võttes arvesse püstitatud probleemi keerukust on naiivne oodata siit pelgalt individuaalset äratundmist – kas jumalal üldse on täringuid millega mängida? on vahest üks tavamõistuselegi haaratavaimaid probleemi püstituse algjuuri, millest alguse otsimises kinni hakata.

Me peame piiritlema jumala primum movens positsiooni. Tajudes selle ülesande raskust juba sammumegi kohe pool sammukest regulaarsusele lähemale. Niivõrd palju, kui sel teemal on sõna võetud, on tekkinud vajadus luua veel üks (meta)kirjeldus. Kuidas sellises meeletus lipp-lipi-peal tähenduskeras toimida(?) – muidugi osutub abi meie silme all lebavaks – pole imestada, vaid ainult nentida, et inimesed pöörduvad selles võimatus olukorras (toimida justkui oleks vaja, aga see on tõeliselt keeruline, võttes arvesse meeletut kõne hulka, millest tuleb latentselt – ja just nimelt latentselt on seda veel raskem teha – üle karjuda) vanasõnade poole. Vanasõnad ise aga kujutavad endast ei midagi muud kui meeletult tihedalt läbi põimitud-mahendatud pastiche’i, millele poina toetudes on võimalik end püsti ajada, ehk ka liikuma sundida. Ma olen võrratult lummatud humanitaarteaduslikust elukorraldusest juhul, kui see suunab inimmõistusi süvenema problemaatikasse nagu näiteks zen-budismi õpetuste ja slovakkia rahvatarkuste (miks mitte saaremaa, hiiumaa, või põlvamaa) võrdlevale käsitlusele. Niiviisi võime me ennast kujundlikult ideaalselt ümber haarata, samas oma olemust täiuslikult iseenese eest jätkuvalt varjates nagu ka uute kihtidega varjutades.

Püüdlik tudeng (teadur) ei jääks otse loomulikult kinni ainult sarnasustesse, nagu ka mitte erinevustesse, vaid leiaks oma tee vastuolude üleses loogikas (para-consistent logic). Idamaade loogika, võime rõhutatult lausuda, et ka budistlik loogika, ongi oma olemuselt ja käsitluselt suuresti vastuolude ülene.

Stop. Paus. Oleme sattunud sisendkohta. Kas võiksime ja peaksime siinkohal andma pigem referatiivse ülevaate idamaade loogikast (mille ürikutesse võib sõna otseses mõttes uppuda – aga ka mitte ainult loogika-alastesse teostesse, vaid ka näiteks Texase ristsõnade aastakäiku võib uppuda – literaalselt), mille käigus me kahtlemata avastaksime mandalaliku teksti isekoondumise võime? Või oleks ausam, nii enese suhtes kui seeläbi lugeja suhtes, päädida ainult sisendpunkti identifitseerimisega (kas sõnalise või mittesõnalisega) ja jätkata ’Pegasuse laineharjal’, visates vette/teksti oma jalge alla ladinakeelseid väljendeid, mis iseenesest ei lisa ju muud, kui (rohkem või vähem eputavaid) vihjeid meeletust kogusest mineviku kõnest?

Viited nagu „stop“ ja „paus“ mõjuvad oma kohatuses muidugi absoluutselt tekstuaalselt, sest nende omandaminegi ju toimub ainult läbi teksti. Tõsiasi on, et olen siinkohal juba õige mitu pausi pidanud, ja oma kurva elu üle järele mõtelnud, kusjuures selle teksti avastasin oma rüperaalist üleüldse pooljuhuslikult ja eesmärgipäratult – õigemini, mul oli hoopis muu eesmärk – õigemini – kas mitte ei peakski me vähemalt esialgu seadma endale kindla eesmärgi – sest ’regulaarsuse analüüs’ an sich mõjub ikka veel joovastavalt, kuid samavõrd ka ängistavalt – üheselt määratleda eesmärgi püstitamise ajahetke seos a) eesmärgi saavutamise ajahetkega b) eesmärgi poole teel olemise ajahetkega, ja viimaks c) lahutada, filtreerida kogu protsessist ajalisus ja jõuda seeläbi regulaarsuse olemuseni?