Lipuga – või Lipul!

Kumb on kõvem mees – Bolt või Phelps, Osila või Säärits? Kirglikul olümpiagurmaanil tuleb taas suu kaheks aastaks puhtaks pühkida. Jaanson ja Endrekson ponnistasid end fotofinišis hõbedale, Kanter heitis täpselt meetri kaugemale ning pälvis kontrollitult kulla. Suurema kärata kanti nimed annaalidesse, ning majandusraskusis väikeriik avas planeeritud reservid. Kanteri džiipi tangiti 2024. aastani, leibkonna eelarvele lisasid kopsaka summa ka Jaansonid. Endrekson jääb paraku siiski veel esialgu osaks Palusalu müüdist, mitte vastupidi. Kuid paralleel on kangete meeste vahele tõmmatud – nagu spordiüldsus viimasele Riigivanemalt talu välja rääkides osutas kirjanik Mälgule, jääb Endreksoni preemiasumma samasse suurusklassi Eesti Otsib Superstaari võitjaneiu Õigemeele (tõsi küll, olematu) plaadilepinguga.

Kui nüüd tagasi spordi juurde tulles küsida, kumb neist medaleist mulle sümpaatsem on, siis kahtlemata hõbedased. Olgugi, et nende kaela riputamisel Soome hümni ei mängitud ning sinimustvalget lehvitava Neinar Seli populaarsus Puerto Rico koduperenaiste seas ületab kõrge kaarega Rein Kilgi oma. Mul pole mitte midagi iidse kettaheitespordi vastu, ning võrdluses kuulitõukajatega on Gerd ka sportlasena päris ’kobe tükk’ – ’aus mees’ Anu Sääritsa kõnepruugis – tõrge tekkis aga peale võistluse lõppu, kui Kanter tormakalt Eesti lipu haaras ning EASi ja kõigi pöidlahoidjate suureks rõõmuks sellega rahvusvahelises telepildis sprinterlikult ringi karglema asus. Jällegi, mitte et mul säärase klounaadi vastu kõige vähematki oleks. Vastupidi, võttes arvesse, et Reuters Kanteri ’Bolti tegemise’ kümmet Pekingi Olümpia meeldejäivamat hetke lõpetama valis on see tõepoolest reaalselt tugev panus Eesti kui turismisihtkoha tutvustamise kampaaniasse. Seda veel eriti ilmekalt Postimehe ajakirjanike poolt rahvusvahelises pressikeskuses vahetult päev enne lõppvõistlust eksprompt läbi viidud küsitluse taustal, mille kohaselt oskas meie uut Olümpiasangarit riigiga kokku viia ainult kolm ajakirjanikku kolmekümnest.

Ometigi ei suuda ma Kanteri käitumises mitte kuidagi süütut poisikeselikkust, vaid ainult tobedat jõmlust ning rahvusluse maski taha pugenud egoismi näha. Sest kuidas muudmoodi suutis ta väljendada solvumist vabatahtlike aktivistide peale, kes talle Berliini Grand Prix sööklajärjekorras pastaka Tiibetile toetusallkirja andmiseks pihku pistsid. Te väidate, et tippsportlane peabki kandma teatud määral silmaklappe, keskenduma ainult plahvatusele. Olgu, Gerd, keskendu, plahvata, ja ma rõõmustan sinuga. Kuid jäta see lipp. Jäta ta siniseks-ja-mustaks-ja-valgeks, mitte punaseks, punaseks pruunisilmsete tiibetlaste nutetud silmadest. Ja kui siit veel edasi mõelda, siis Neinar, sa tead kui raske on vasar, mine ulata Gerdile see teine lipp, mäe tagant tõusva päikese ning lumelõvidega – ja Maailm kuuleb – Welcome to Estonia!

Linnud peeglis, ehk elagu Mars!

Tänase mõttearenduse alustuseks meenub mulle piinlikust valmistav moment lapsepõlvest, kui keerulise küsimuse vastus oli tegelikult antuna sellesse juba sisse põimitud. Konkreetne tüüp mõistatusi kuulub teadmiste valdkonda, mida on äärmiselt kerge omandada, teades millega on tegu; või vähemalt teades, et tegu millegagi on. Vastasel juhul, kui millega tegu on jääb piiritlemata, osutus ka küsimus, viz milline on kaugeim objekt, mis paistab Suure Munamäe tornist päikesepaistelise ilmaga? praktiliselt lahendamatuks. Teadmised, mida me oleme suutelised hankima läbi vaatluse jäävad igavesti alla teadmistele, mida me oleme võimelised järeldama vaatluse kohta. Selle kõige taustal on nii kerge muutuda üllalt suuremeelseks, jagamaks vihjeid nende teadmatusest neile, kes ei tea, premeerimaks peegli ette paigutatud kassipoja abituid katseid end ära tunda armuliku musi ja kätele upitamisega. Õigupoolest võimaldab väärtuste vahetamiseks leiutatud universaalne lahus meil üleüldse igasugusest vastutusest täielikult loobuda, muutes hüljatud loomade eest hoolitsemise nende pärusmaaks, kel on seks huvi ja muuks ei kõlba...[1]

Saabuva sügise taustal panen aga ette hoopis oodata päikese loojumist, et näha veel kaugemalegi. Vaadata õigupoolest suurimasse peeglisse, kuhu meile võimalus on antud vaadata. Kas suudame seejuures omaendagi silmade vahele joonistatud täpile osutada? Lausa müstiliselt kõlab astronoomiline arusaam, et Linnuteed silmitsedes vaatleme tegelikult iseend. Ja siinkohal võimegi sissejuhatuse lõppenuks lugeda, et selle postituse niiöelda tuuma kallale asuda, kus meid omaenese mahla kaanetatuna ootab ees planeedi nimega Maa tulevik

Mainiksin enne veel vaid, et fantaasia, see siivutu voorus, on koostöös kino ja kirjanduse, nende haaravaimate pahedega, meile ette joonistanud kõige erinevama abituse astmega visioone nii Maa tulevikust kui peagi või juba aset leidnud kontaktist väljapoolse tsivilisatsiooniga. Enesestkimõista ei paelu meid nivelleeriva järjekindlusega massimeedias kultiveeritavad narratiivid inimkonna asumi laienemisest Kuule, kus Brad Pitt kuuendiku gravitatsiooni tingimustes võiks ilma rinnahoidjata Angelina Joliega tennist mängida. Kui püüame siiski silma nurgast tablool pilku hoida, on see tingitud vaid meidki nakatanud olümpiaviirusest...

1. Suurte avastuse tunnetusprotsesse jälgides tehtud tähelepanekute kohaselt peetakse neid esmalt naeruväärseiks, seejärel ohtlikeiks ja viimaks iseenesest mõistetavaiks. Suurimate avastuste üldise diskursusega ühendamisel tuleb inimkonnal paratamatult alati silmitsi seista suurema või väiksema traumaga.

2. Üha enam tundub mulle, et Aristotelese loogika on vastuolude ülese loogika erijuht, nii nagu Newtoni füüsika on Relatiivsusteooria, ja sealt edasi valmiva Kvant- ning alles kavanduva Stringiteooria erijuht.

3. Me peaksime vähemalt püüdma vältida Aristotelese viga, kes pakkus küll ühena esimestest empiirilisi tõendeid Pythagorase arusaamale Maakera ümarast kujust, kuid keeldus tunnistamast Päikese vastavust tähtedele, kuna tema arvutuste kohaselt oleks need pidanud veel miljoneid kordi kaugemal asuma...

4. Ulmekirjanduse suureks teeneks pole mitte niivõrd (muuhulgas) tõeste stsenaariumite visandamine kohtumisest tulnukatega, vaid osutamine inimkonna suutmatusele selles olukorras adekvaatselt käituda.

5. Kuna meie galaktikas, ühes lugematute seas, sisaldub umbes 100 miljardit tähte, formuleeris kuulus füüsik Enrico Fermi 1950. aastal Los Alamose laboratooriumi lõunalauas oma kuulsa paradoksi, pärides nõutult: „Where are they? / Where are everybody?“

6. Lisaks lugematuile käsikirjadele ja stsenaariumitele on selle ilmse vastuolu lahendamiseks muuhulgas ellu kutsutud üle maailma lokeeritud arvutite toel kosmosest saabuvaid raadiolaineid skanneeriv senini tulemusetu SETI programm.

7. Käegakatsutavamate tulemuste jälgi ajades leidis juuni viimastel päevadel seda sinna spetsiaalselt otsima lähetatud NASA robotsond Marsilt jäätunud vett. Sond, mille lähetamine läks maksma 420 miljonit dollarit, viib hetkelgi läbi uuringuid elu võimalikkusest Punasel Planeedil.

8. Eelneva taustal kõlab hämmastavalt Oxfordi Ülikooli Inimkonna Tuleviku Instituudi direktori Nick Boström’i vaevalt mõni kuu tagasi mainekas MITi tehnoloogiaajakirjas avaldatud lootus, et Marsilt elu siiski ei leita.

9. Boström toetub oma arutluses kontseptsioonile Suurest Filtrist, mis takistab galaktika avarustes elule ärkavaid tsivilisatsioone galaktikat koloniseerimast. Inimkond, ehk tööriistu kasutavad suure ajuga olendid, asub selle omakorda üheksaks osaks jaotuva filtri eelviimasel, kaheksandal tasandil. Boström jaotab meid ees ootava tuleviku jämedalt kaheks – me kas oleme Suure Filtri juba läbinud, või ootab see meid ees. Oleks muidugi tähelepanuväärne, kui Manhattani projekti kallal töötanud Fermi paradoks sealt samast ka oma lahenduse leiaks. Boström möönab siiski, et tänapäeva riikide tuumaarsenalist kõiki sildu põletavaks deterritorialisatsiooniks esialgu veel ei piisaks, ning maalib XX saj. kirjandusklassikale toetudes mitmeid teisigi apokalüptilisi stsenaariumeid tuleviku tehnoloogia arengusuundadest.

10. Siiski toonitab Böstrom muuhulgas, et eksisteerib arusaamatu võimalus, et kõik meist kaugemale jõudvad galaktilised tsivilisatsioonid mingil salapärasel põhjusel nii raadiolainete kasutamisest kui kosmose vallutamisest loobuvad. Lugeja võib selgelt tunnetada, kui kummastavalt mõjub see oletus Popperi teadusfilosoofiast ning Dawkinsi neodarvinismist läbi vindunud Briti teaduskliimas tegutsevale Boströmile. Ta saab sellest siiski üle, ning maalib artikli lõpuosas vaimustava pildi oma arengu emaüsas jalgu põtkivast inimkonnast, mis alles päikesesüsteemi kammitsaist väljudes oma tõelisele eksitentsile aluse paneb.

11. Enne omalt poolt välja pakutavat alternatiivset lahendust tasub siiski möönda, et tõenäoliselt Matrixi frantsiisist kannustatuna sätestas 2004. a. just Böstrom ise teooria, mille kohaselt viibib kogu inimkond suure tõenäosusega oma järeltulijate poolt loodud arvutisimulatsioonis. Ent pöördugem ajas tagasi ühe teise kultusfilmi ja selle nüüdseks lahkunud ekstsentrikust geeniusest looja poole, kel intervjuus ajakirjale Playboy oli öelda järgmist:

„(O)nce you accept the fact that there are approximately 100 billion stars in our galaxy alone, that each star is a life-giving sun and that there are approximately 100 billion galaxies in just the visible universe. Given a planet in a stable orbit, not too hot and not too cold, and given a few billion years of chance chemical reactions created by the interaction of a sun's energy on the planet's chemicals, it's fairly certain that life in one form or another will eventually emerge. It's reasonable to assume that there must be, in fact, countless billions of such planets where biological life has arisen, and the odds of some proportion of such life developing intelligence are high. Now, the sun is by no means an old star, and its planets are mere children in cosmic age, so it seems likely that there are billions of planets in the universe not only where intelligent life is on a lower scale than man but other billions where it is approximately equal and others still where it is hundreds of thousands of millions of years in advance of us. When you think of the giant technological strides that man has made in a few millennia—less than a microsecond in the chronology of the universe—can you imagine the evolutionary development that much older life forms have taken? They may have progressed from biological species, which are fragile shells for the mind at best, into immortal machine entities—and then, over innumerable eons, they could emerge from the chrysalis of matter transformed into beings of pure energy and spirit. Their potentialities would be limitless and their intelligence ungraspable by humans.“ – Stanley Kubrick

Kubricku poolt visandatav evolutsiooniline arengutee on oma fookuse Boströmi maailmaga diametraalselt polaarsesse vastastiksuhtesse seadnud. Meil jääb vaid tõdeda Heisenbergi määramatusprintsiibi olemasolu, mis sätestab, et teineteisele piisavalt lähedal asuvaid osakesi on võimatu täpselt lokaliseerida.

Ehk jätkub Linnutee avaras peegellaotuses ruumi meile kõigile...Usun, usun, usun.

12. Nick Boströmi artikli leiad siit. 2001: A Space Odyssey on torrentina mitmelt poolt saadaval. Midagi huvitavat aga siit. Ka Wikipedia oli, nagu alati, abiks.

---

[1] Vahest seda kummastavana kõlab uudis, et ka harakad on ’hiljuti’ peeglitesti läbinud. Järjekordne avastus, mida järjepanu ignoreerida, rünnata, ning viimaks elementaarseks lugeda (me oleme seda ju alati ütelnud, seetõttu olemegi me ju loomi (linde) nende eneste ja teiste eest kaitsnud).

’REGULAARSUS’

Regulaarsus on üks neist võtmemõistetest, millega iga strateegia koostamisel kokku puutub.

Üleüldiselt peitub regulaarsuse dimensioon kõikjal, täpsemini igasuguses teadlikus plaanis, sh. ka kommunikatsioonis. Igaühel, st. vaadeldaval kommunikatsiooniüksusel, on võimalik toimida samal moel mingi arv kordi intervalli tagant; siit jõuame teise võtmetermini, teostuse samasuse juurde. „Ilma harjutamata meistriks ei saa,“ kuid geeniuse ja ettemääratuse roll suurmeistrite vormimisel on ägeda debati valdkonnad. Võib arvata, et mõneti saadab inimest teatav puhvertsoon, millest kaunid (edukad) sooritused on võimalilkud nn. ’vana rasva pealt’. Võib isegi väidelda, et pöördudes tagasi vana armastatud harrastuse juurde, ’voolab liikmeisse tagasi saamata jäänud mõnu’. Ometi on vajalikum ka konstruktiivsem lähenemine antud ainesele, mis huvi pakkuvad uurimissuundad vähemalt püüdeliselt defineerib ja neid (kasvõi mängu)teoreetiliselt evalueerib. Seda eelkõige selle taustal, nagu juba mainisimegi, et tavaelu praktikasse see ääretult oluline metakirjeldus teadvuslikult vahetul kujul pea ei jõuagi. Kuid kust ikkagi alustada?

Eriline tähelepanu peab ja saabki olema igas elu faasis jätkamise protsessil. Sest iga protsess isegi on justkui jätk. Alusta algusest ja jõua lõppu välja – universaalne toimimisjuhend, mille edukus seisneb tema valeks osutumise asjaolus. Tõmbame paralleeli eetikaga – liha söömisest loobumiseks kui mõistuslikuks aktiks on võimeline ainult inimene, kuid samamoodi võib just inimeseks olu osutuda päästerõngaks liha söömise jätkamiseks. „Söön liha, sest olen inimene...jne“. Sellistel momentidel võib osutuda õõvastavaks tundmuseks tõsiasi, et ka inimene on ahv. Mil määral sellistesse arutlustesse laskuda, on iga indiviidi vaba valik, kuid võttes arvesse püstitatud probleemi keerukust on naiivne oodata siit pelgalt individuaalset äratundmist – kas jumalal üldse on täringuid millega mängida? on vahest üks tavamõistuselegi haaratavaimaid probleemi püstituse algjuuri, millest alguse otsimises kinni hakata.

Me peame piiritlema jumala primum movens positsiooni. Tajudes selle ülesande raskust juba sammumegi kohe pool sammukest regulaarsusele lähemale. Niivõrd palju, kui sel teemal on sõna võetud, on tekkinud vajadus luua veel üks (meta)kirjeldus. Kuidas sellises meeletus lipp-lipi-peal tähenduskeras toimida(?) – muidugi osutub abi meie silme all lebavaks – pole imestada, vaid ainult nentida, et inimesed pöörduvad selles võimatus olukorras (toimida justkui oleks vaja, aga see on tõeliselt keeruline, võttes arvesse meeletut kõne hulka, millest tuleb latentselt – ja just nimelt latentselt on seda veel raskem teha – üle karjuda) vanasõnade poole. Vanasõnad ise aga kujutavad endast ei midagi muud kui meeletult tihedalt läbi põimitud-mahendatud pastiche’i, millele poina toetudes on võimalik end püsti ajada, ehk ka liikuma sundida. Ma olen võrratult lummatud humanitaarteaduslikust elukorraldusest juhul, kui see suunab inimmõistusi süvenema problemaatikasse nagu näiteks zen-budismi õpetuste ja slovakkia rahvatarkuste (miks mitte saaremaa, hiiumaa, või põlvamaa) võrdlevale käsitlusele. Niiviisi võime me ennast kujundlikult ideaalselt ümber haarata, samas oma olemust täiuslikult iseenese eest jätkuvalt varjates nagu ka uute kihtidega varjutades.

Püüdlik tudeng (teadur) ei jääks otse loomulikult kinni ainult sarnasustesse, nagu ka mitte erinevustesse, vaid leiaks oma tee vastuolude üleses loogikas (para-consistent logic). Idamaade loogika, võime rõhutatult lausuda, et ka budistlik loogika, ongi oma olemuselt ja käsitluselt suuresti vastuolude ülene.

Stop. Paus. Oleme sattunud sisendkohta. Kas võiksime ja peaksime siinkohal andma pigem referatiivse ülevaate idamaade loogikast (mille ürikutesse võib sõna otseses mõttes uppuda – aga ka mitte ainult loogika-alastesse teostesse, vaid ka näiteks Texase ristsõnade aastakäiku võib uppuda – literaalselt), mille käigus me kahtlemata avastaksime mandalaliku teksti isekoondumise võime? Või oleks ausam, nii enese suhtes kui seeläbi lugeja suhtes, päädida ainult sisendpunkti identifitseerimisega (kas sõnalise või mittesõnalisega) ja jätkata ’Pegasuse laineharjal’, visates vette/teksti oma jalge alla ladinakeelseid väljendeid, mis iseenesest ei lisa ju muud, kui (rohkem või vähem eputavaid) vihjeid meeletust kogusest mineviku kõnest?

Viited nagu „stop“ ja „paus“ mõjuvad oma kohatuses muidugi absoluutselt tekstuaalselt, sest nende omandaminegi ju toimub ainult läbi teksti. Tõsiasi on, et olen siinkohal juba õige mitu pausi pidanud, ja oma kurva elu üle järele mõtelnud, kusjuures selle teksti avastasin oma rüperaalist üleüldse pooljuhuslikult ja eesmärgipäratult – õigemini, mul oli hoopis muu eesmärk – õigemini – kas mitte ei peakski me vähemalt esialgu seadma endale kindla eesmärgi – sest ’regulaarsuse analüüs’ an sich mõjub ikka veel joovastavalt, kuid samavõrd ka ängistavalt – üheselt määratleda eesmärgi püstitamise ajahetke seos a) eesmärgi saavutamise ajahetkega b) eesmärgi poole teel olemise ajahetkega, ja viimaks c) lahutada, filtreerida kogu protsessist ajalisus ja jõuda seeläbi regulaarsuse olemuseni?