Lipuga – või Lipul!

Kumb on kõvem mees – Bolt või Phelps, Osila või Säärits? Kirglikul olümpiagurmaanil tuleb taas suu kaheks aastaks puhtaks pühkida. Jaanson ja Endrekson ponnistasid end fotofinišis hõbedale, Kanter heitis täpselt meetri kaugemale ning pälvis kontrollitult kulla. Suurema kärata kanti nimed annaalidesse, ning majandusraskusis väikeriik avas planeeritud reservid. Kanteri džiipi tangiti 2024. aastani, leibkonna eelarvele lisasid kopsaka summa ka Jaansonid. Endrekson jääb paraku siiski veel esialgu osaks Palusalu müüdist, mitte vastupidi. Kuid paralleel on kangete meeste vahele tõmmatud – nagu spordiüldsus viimasele Riigivanemalt talu välja rääkides osutas kirjanik Mälgule, jääb Endreksoni preemiasumma samasse suurusklassi Eesti Otsib Superstaari võitjaneiu Õigemeele (tõsi küll, olematu) plaadilepinguga.

Kui nüüd tagasi spordi juurde tulles küsida, kumb neist medaleist mulle sümpaatsem on, siis kahtlemata hõbedased. Olgugi, et nende kaela riputamisel Soome hümni ei mängitud ning sinimustvalget lehvitava Neinar Seli populaarsus Puerto Rico koduperenaiste seas ületab kõrge kaarega Rein Kilgi oma. Mul pole mitte midagi iidse kettaheitespordi vastu, ning võrdluses kuulitõukajatega on Gerd ka sportlasena päris ’kobe tükk’ – ’aus mees’ Anu Sääritsa kõnepruugis – tõrge tekkis aga peale võistluse lõppu, kui Kanter tormakalt Eesti lipu haaras ning EASi ja kõigi pöidlahoidjate suureks rõõmuks sellega rahvusvahelises telepildis sprinterlikult ringi karglema asus. Jällegi, mitte et mul säärase klounaadi vastu kõige vähematki oleks. Vastupidi, võttes arvesse, et Reuters Kanteri ’Bolti tegemise’ kümmet Pekingi Olümpia meeldejäivamat hetke lõpetama valis on see tõepoolest reaalselt tugev panus Eesti kui turismisihtkoha tutvustamise kampaaniasse. Seda veel eriti ilmekalt Postimehe ajakirjanike poolt rahvusvahelises pressikeskuses vahetult päev enne lõppvõistlust eksprompt läbi viidud küsitluse taustal, mille kohaselt oskas meie uut Olümpiasangarit riigiga kokku viia ainult kolm ajakirjanikku kolmekümnest.

Ometigi ei suuda ma Kanteri käitumises mitte kuidagi süütut poisikeselikkust, vaid ainult tobedat jõmlust ning rahvusluse maski taha pugenud egoismi näha. Sest kuidas muudmoodi suutis ta väljendada solvumist vabatahtlike aktivistide peale, kes talle Berliini Grand Prix sööklajärjekorras pastaka Tiibetile toetusallkirja andmiseks pihku pistsid. Te väidate, et tippsportlane peabki kandma teatud määral silmaklappe, keskenduma ainult plahvatusele. Olgu, Gerd, keskendu, plahvata, ja ma rõõmustan sinuga. Kuid jäta see lipp. Jäta ta siniseks-ja-mustaks-ja-valgeks, mitte punaseks, punaseks pruunisilmsete tiibetlaste nutetud silmadest. Ja kui siit veel edasi mõelda, siis Neinar, sa tead kui raske on vasar, mine ulata Gerdile see teine lipp, mäe tagant tõusva päikese ning lumelõvidega – ja Maailm kuuleb – Welcome to Estonia!