Otse? Vabalt!!

(See aasta aja vanune tekst oli üks minu kahest "piletist" poliitikasse. Artikkel, mis Delfis pidi ilmuma, lükati viimasel hetkel tagasi, sest toimetaja Vilja Kiisler ei suutnud leppida minu sooviga avaldada see kunstnikunime (Meelis From Tartu) all. Konarlikust stilistikast hoolimata on teema tänagi, kohalike e-valmiste käimas olles, piisavalt päevakohane. 12.08.2009)


Mitmeti on Eestit tunnustatud kui võimekat e-riiki. Ausalt öeldes tuleb mulle juba aga hirm nahka, kui kuulen taaskord sõnu "Tiigrihüpe", "eValitus" või "tasuta wi-fi". Samas ka uudishimu - kui kaua võidakse ühte - eelistagem Eestimaist - hüljest nülgida, ilma et oht näppu lõigata meil taas kord tõelisi reforme näha saada laseb.

Ma ei taha täna kirjutada ridagi tehnoloogiast. See on juba ammu olemas, ning tõele au andes pole ühelgi välja toodud märksõnal teadusarendusega mingit seost. Ei, see on hoopis süsteemi sisene lineaarne kulgevus, teise nimega stagnatsioon, mis meil, õigemini mille puudumine, e-Eesti oreooli pälvida võimaldas. Kahjuks - või õnneks - iseloomustab süsteemi lineaarsust umbkaudu järgmine valem:

stagnatsioon = süsteemi suurus x arusaam iseenese täiuslikkusest,

mis lahti seletatult tähendab, et mida suurem riik, või mida helgemad valimislubadused, seda mannetum võime üleriiklike uuenduste mastaapseks ellu rakendamiseks.

Eelöeldu taustal võib (ja tulebki) viimase paari aasta suurimaks innovatsiooniks lugeda pensionide kojukande tasuliseks muutumine, ning omistada Maret Maripuule Innovatsiooniaasta peapreemia.

Pöördugem aga irooniast hoopis utoopiasse, ning kujutelgem endale ette, nagu võiks Eesti ka reaalselt millegi innovaatilisega veel hakkama saada. Jääb ju meil alati, Maripuust hoolides või hoolimata, positiivseks valemi esimene pool, ehk madal rahvaarv. Ning oht Maailma meediasse ära kaduda, Eesti peamine välispoliitiline aksioom, on samas ka võimalus struktuursete muudatustega tähelepanu pälvida. Reaalne võimalus.

Eesti suurimaks võimaluseks ja vajaduseks on haldusreformi läbi viimine. Kusjuures kasutades selleks e-Eesti kogemusi, mitte piirdudes vaid sundusliku ja puhtkosmeetilise külade liitumisega, mis algsetest suurtest reformiplaanidest äsja vastu võetud lisaeelarvena järk-järgult lössi vajuks. E-demokraatia ja otsedemokraatia ühendamisel tekkivad võimalused olid paari aasta eest ka Rohelise Erakonna taasasutamiskoosolekutel vaidlusteemaks number üks. Kahjuks pole "reaalpoliitiline" kohanemine võimaldanud neil ideedel laiema üldsuseni kanduda. Alles hiljuti hääletati Riigikogus masendava ükskõiksusega maha Roheliste poolt esitatud eelnõu vabavara kasutamise soodustamiseks riigiasutustes. Seejuures lähtusid Hannes Astok ja teised 'reformarid' oma mahategevates sõnavõttudes Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu eksperthinnagust, mille liikmeteks on muuhulgas sellised 'eksporditiigrid' nagu Microsoft ja tema kümmekond kohalikku edasimüüjat.

Eelnevast lähtuvalt on kerge aru saada, et haldusreformi möödapääsmatust ei tingi kõrged halduskulud, vaid hoopis sügavam otsustuskriis, mille ilminguks küll kõrged kulud ühtlasi on.

Lahenduste leidmiseks on kujunenud olukorras avatud kaks teed: valitsemisreform ja valimisreform.

Valitsemisreform on neist kahest muidugimõista keerulisem, juba oma olemuselt planeerimatu ning lugematust hulgast case by case eraldi vastu võetavaist otsustest koosnev pikaajaline protsess. Lokkava bürokraatia tõrjumiseks on välja käidud ka hüpotees kõikide kohalike omavalitsuste kaotamisest. Õigemini - erastamisest; mis juhtuks, kui valla veebimeister asuks hoopis mõnes teises vallas või pealinnas; kodulehe uudiseid ja sisu toimetaks aga hulk eri kasutusõigustega kasutajaid??

Nii radikaalseks minemiseks puudub esialgu nii poliitiline tahe kui karjuv vajadus. Samas on selge, et vastav mõtteviis on senisest täiesti uus paradigma, millest lähtudes oskuslikumalt riigieelarvet väiksemaks (või miks mitte suuremaks?) opereerida. Näiteks võib tuua majandusministeeriumi liitmise EASiga, mis juba täna tema ülesandeid aktiivselt täitma on asunud, esindades samas ka uut - läbimõeldud - mõtteviisi täitevasutuse ja kodaniku vahelises infovahetuses. EASi kilbile tõstes ei taha ma küll samas sugugi väita, et sealgi asjad ideaalses korras on ning paremuse poole muutuda ei saaks.

Muutuste ellu viimise lihtsustamiseks, ja õigupoolest võimalikustamiseks, on aga vajalik läbi viia...

Valimisreform.

Igasugune süsteem kui tervik õpib oma vigadest. Kahtlemata on ka riik vaadeldav kui tervik, ent selle terviku sees haigutab lai ning üha sügavam lõhe võimu kandja ning elluviijate vahel. Vaevalt keegi meist kujutab ette dialoogi, ei tavaelus, äris, teaduses, ega isegi religioonis, kus küsimusele järgneks vastus nelja-viie aastase viitajaga. Paraku just selline on traditsioonile tuginev tänane poliitiline reaalsus. Seeläbi laienevad süsteemse käitumise tunnused üha enam võimu elluviijatele ja üha vähem riigile. Halbade otsuste vältimisega muutub samaväärseks või veel tähtsamakski oskus neid leevendada, tuimestada või kinni mätsida. Me ju usume siiski demokraatia eelistesse despootia ees? Võtkem siis suund otsedemokraatiale, ehk olukorrale kus igale otsusele võib, saab ja peab järgnema vahetu tagasiside.

Mul on hea meel, et saan viimaks letti lüüa veel ühe e-asja, mille üle Eesti võib tõeliselt uhke olla. ID-kaardi rakendamine on kulgenud küll üle kivide ja kändude, ent siiski on tegu suunatud protsessiga, mille sisu ja kasu osas ühiskonnas laiem konsensus valitseb. Salapärase akronüümi RIA taha varjunud Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuses töötavatele inimestele ei tule järgnev sugugi üllatusena. Juba täna, nagu ka eile ja aasta tagasi, on mõeldav stsenaarium, kus valik sooritatakse mitte sirmi taga valimiskabiinis, vaid ka pangakontoris, rahaautomaadis, supermarketis või suisa Internetis.

Ent samamoodi osutub vaid fiksatsiooniks ka valiku sooritamise aeg. Riigikogu - tegelegem tõeliste probleemidega, nende sisu, mitte pelga vormiga. Selle asemel, et keelustada valimiskampaaniaid, tuleb keelustada valimised. Õigemini, muuta nad üldiseks, nagu teatavasti sätestab ka meie Põhiseadus. Üldine, uues ja selges arusaamas, tähendab, et igal kodanikul on ainuisikuline kontroll oma hääle üle, ning õigus seda reaalajas väljendada.

Praktikas tähendabki valimisreform seda, et igale valimisõiguslikule kodanikule luuakse võimalus läbi kodanikuportaali seaduste loomises kaasa rääkida, sealhulgas valminud eelnõude jõustumise üle hääletada. Samal ajal pole seadusandlik töö tasustatav ega kohustuslik - iga hetk võib kodanik oma hääle konkreetse eelnõu piires või läbiulatuvalt vastavalt reglemendile moodustatud kodanike ühendusele - parteile - delegeerida; ning iga kell ka oma delegeeringut muuta.

Pole olemas mitte ühtegi seadust, mille üle otsustamisega kõrgeima võimu kandja, rahvas, hakkama ei saaks. Kõlab küll populistlikult ja isegi läilalt, aga mis sest! Unustagem revolutsioon - müügem see maha - iseendale!

Kindlasti haarab, või on juba haaranud stagnante hirm, mis edasi saab. Kas puhkeb sõda Venemaaga, erastatakse elektrijaamad, lõpetatakse Afganistaani-missioon või kõik kolm korraga? Tegelikult ei muutu päevapealt mitte kui midagi. Vabadus on kohustus; ja otsustus on töö. Töö mõõduks on efektiivsus, ning kui on olemas usaldusväärne platvorm, kellele oma hääl delegeerida, siis seda ka tehakse. Parteid ei kao kuhugi. Muutub vaid nende tegevuse orientatsioon. Kui seni kulus enamus aega koalitsiooniläbirääkimistele ja üksteise umbusaldamisele, siis nüüd saab 'kohtumistest valijatega' poliitiline tõsiasi. Kuluaaride asemel tõuseb poliitilisele püünele Riigikogu infotund. ETV poliitikasaadete toimetus ületab töötajate arvult sporditoimetuse. Eesti viib läbi reformi, millest suured riigid õppust võtavad, ja seekord mitte vastupidi.

Brasiilia - Pardode Pärusmaa

Universitas Tartuensisele

Terve augustikuu avanes mul võimalus veeta Tartu Ülikooli Kultuuriteooria tippkeskuse uurijana salapärases Brasiilias. Liaanidel pikutavate iguaanide ja rannaliiva kaunistavate bikiinide kõrval oli seekordsel reisil ometi ka käegakatsutavam eesmärk - nooruslikku ja urbaniseerunud ühiskonda piiratud ajaga sisemiselt tunnetama ja ära tundma õppida.

Uurimismeetodina olin plaaninud kasutada järk-järgulist sulandumist koos pidevate välkeksperimentide läbi viimisega; nii-öelda 'tagurpidi-ajakirjandust', kus retsipientidele edastatava alginfo toodab ajakirjanik ise, oodates neilt selle põhjal kommentaare ja üldistavat analüüsi, et seejärel omakorda üldpilt kokku sobitada.

Kogetut üheainsa sõnaga kokku võttes võib vist öelda küll, et Brasiilia toimib. Õigemini kindlasti, kuna tegu on Maailma riikide seas suuruselt kümnenda majandusega, mida iseloomustavad külluslikud loodusvarad, noor elanikkond ja kõrge linnastumise aste. Sama selge on ka see, et enne globaalsete arengute juhtimisel kaasa rääkima asumist peab see riik jagu saama omaenese üksteisega läbipõimunud sotsiaalsetest valupunktidest. Millest sõltub kummatigi kogu Planeedi tulevik.

Brasiilia on maailma suurimaid kohvi, suhkru ja sojaubade eksportijaid. Peamiselt neegrite poolt suhkruroo- ja kohviistandustes sajandite vältel tehtud tööst on aga kujunenud Brasiilia kultuuriline baasarhetüüp, mis ei väljendu sugugi ainult kulinaarses magusaarmastuses. Tähtis on mõista, et valgete plantaatorite suhtumine orjadesse ei ole võrdsutatav orjakaupmeeste omaga. Kui viimaste puhul oli määravaks logistiline kvantiteet, siis istanduse omanike jaoks oli mustanahaliste näol tegu peamiste töövahenditega, mida tuli hästi hoida, toita ja treenida, ning võimaluse korral paljundada. Samas nendega ka läbi saada, sest maad oli käes palju ning vahemaad keskuste vahel üüratud. Orje võisid sealhulgas omada ka orjad, ning edulisemad neist nii tegidki. Seda tähele pannes on kergem mõista brazileirode suhtumist inimkehasse ja elusse laiemalt. Brasiilias osatakse nii naiselikku kui ka mehelikku ilu hinnata, nagu seda ohtralt välja pakkuda. Suurema osa aastast vältav 'rannailm' muidugi ainult soosib seda. Levinud Brasiilia kõnekäänu kohaselt ei vaja armastus sõnu, ning suhteid võib tõepoolest sobitada nii tänaval, ühistranspordis kui suurematel väljakutel reede õhtuti aset leidvatel bailedel. Karnevali ajal kasvõi portugali keelt valdamata. Liites sellele kõigele põlvkondade vältel aset leidnud põhjaliku geneetilise segunemise, võib aru saada, miks Brasiilia päritolu modellid maailma moelavadel nii menukaks on kujunenud. Tippmodellide nagu Ana Beatriz Barros, Adriana Lima ja Isabeli Fontana puhul on tegu rahvuslike kangelastega, kelle maine ja tuntus sugugi palju jalgpallurite omast maha ei jää.

Väide, et jalgpall on Brasiilias religiooniks, nõuab ometigi religiooni mõiste kohalikus mõistes ümber vaatamist. Selge on see, et need kaks mõistet omavahel tihedalt läbi on põimunud. Brasiilia kirikutes aset leidvad missad ja jumalateenistused on sündmused, kuhu tullakse üksi ja perekondlikult, kuid ikka selleks, et koguduse elust ühiselt osa saada. Kontraste Eesti kirikutes kogetuga on küllaldaselt, kasvõi selles, et viiruki asemel täidab pühamut meeldiv puuviljalõhn ning orelit võib sama hästi asendada basskitarr. Jumalateenistuse rütm on kiire ja kontrastne nagu Brasiilia elu või jalgpall laiemalt. Ühel hetkel võib tonaalsus olla pisarate äärel, ent paar minutit hiljem, peale armuleiva jagamist, tögab jutlustaja kogudust juba liikmemaksu teemadel nii, et kõik kaasa naeravad. Samas on jalgpalli puhul tegu kui mitte sakraalse siis vähemalt ideoloogilise nähtusega selle sõna kõige laiemas tähenduses, võrreldav vahest eestlaste laulupeotraditsiooniga. Brasiilia talupojad asusid varemalt juba laupäeva õhtul teele, et pühapäeva keskpäeval pall kindlasti lahti lüüa. Mängu kestel võivad emotsioonid, eriti kohtuniku suhtes, päris kõrgele tõusta, ent lõppkokkuvõttes jäi vähemalt minule mulje, et mängu ilu hindavad brazileirod tulemusest hoopis kõrgemalt. Enne ja pärast mängu eralduvad võistkonnad väljaku eri nurkadesse, et omavahel kaelustades palvetada. Teatavas mõttes on kindlasti tegu ka ühiskondliku surveventiiliga, või nimetagem lausa varidemokraatiaga, milles mustanahalised enda arvamust läbi kehakeele välja elada saavad. Seejuures ärgem unustagem, et tegu on vaid tugevama sugupoole arvamusega. Hoolimata Brasiilia naistekoondise maailma tippude hulka kuulumisest läks mõned aastad tagasi avatud naiste meistriliiga ühe aastaga pankrotti. Ka modelliagentuuridesse jõuab mustanahalisi iludusi vaid käputäis, valdavalt hinnatakse ikkagi võimalikult gringodele sarnast nahavärvi, ehkki pisku lõunamaise eksootikaga. Olusid, milles mustanahalised naised langetavad oma elulised valikud paljastab muuseas ka 2002. aastal neljale Oscarile kandideerinud menufilm Cidade de Deus.

Orjapidamine keelustati Brasiilias alles 1888. aastal, vahetult aasta enne vabariigi välja kuulutamist. Otse loomulikult ei tähendanud see aga valgete ja mustade vaheliste sotsiaalsete piiride kadumist, vaid hoopis vastupidi, uues kontekstis esile kerkimist. Tööta ja maata, suunduti massiliselt rannikul asuvaisse keskustesse õnne otsima. Sisemigratsiooniga ei kaasnenud aga praktiliselt mingisuguseid riiklikke tugiprogramme. Õigupoolest peetaksegi esimese favela või quilombo, ehk valdavalt tõmmunahalise elanikkonnaga aguli sünnidaatumiks 1897. aasta novembrit, kui kakskümmend tuhat Rio De Janeirosse käsutatud sõdurit seal saatuse hooleks unustati. Nad hõivasid vabana seisnud mäekülje, kuhu rajasid tihedalt üksteise kukile savist hurtsikud ning ad hoc põhiplaanita tänavavõrgu. Kuigi peale mitmeid massilisi linnastumise laineid on fenomen tänaseks hoopis laiema tähenduse omandanud – Brasiilia kokku mitmes tuhandes favela-linnajaos elab hinnanguliselt vähemalt 6 – 10 miljonit inimest – pole üldpilt kuigivõrd muutunud. Endiselt puudub lõviosal favela elanikel ehk favelanodel tsentraalne veevärk, juurdepääs munitsipaalteenustele ning kvaliteetsele arstiabile, millest viimane neile küll 1988. aasta põhiseaduse poolt tasuta määratud on. Politsei favelasid üldjuhul ei „tüüta“ ning kohalikke valimisi asendab narkodiilerite omavaheline arveteklaarimine. Samas on elu favelas odav, kliima soe, ning elekter, kui seda muidugi on võimalik varastada, üldjuhul tasuta. Favelasid iseloomustab ka soodne asukoht tööd pakkuvate suurlinnade vahetus ümbruses või – seda eelkõige just Rio de Janeiro puhul – lausa linnasüdameis. Linnavõimud on aastate jooksul favelade elanikke nii jõuga minema ajada kui ümber asustada püüdnud, ühest sellisest „sotsiaalprogrammist“ pajatabki Cidade de Deus nii uusasustuse kui samanimelise filmina. Kuigi viimasel paarikümnel aastal on suhtumist järk-järgult muutma asutud, jääb peamiseks taktikaks siiski endiselt probleemi ignoreerimine. Oma panuse silmaklappide eest tõmbamisele andis üheksakümnendate keskel ka Popikuningas Michael Jackson, kui tellis Spike Lee’lt oma suure menuhiti „They don’t care about us“ video filmimise Rio de Janeiro ja Salvadori favelades. Ühest Jacko video kohalikust produtsendist saigi hiljem „Cidade de Deusi“ kaasrežissöör.

Nõndapsi on faveladest brasiillaste jaoks kujunenud nii rahvuslik identiteet kui häbiplekk. Faveladega on õpitud elama, nii nagu neist möödagi vaatama. Ühelt poolt on küll ju tõsi, et faveladest ilma välise abita välja murda on äärmiselt keeruline, ning elu teispool seadust maffia võimu all ettearvamatu ning kurnav. Teisalt on ka sealse eluga siiski võimalik harjuda, nagu sellesse omamoodi armudagi. Kui bossanova sündis teatavasti Copacabana rannas, siis samba sünnikohaks peetakse just Rio favelasid. Mõlemat muusikastiili, nagu ka favelade ja karnevali müstilist hõngu, ühendab veel teinegi Oscari võitnud mängufilm – 1959. aastal Prantsuse režissööri Marcel Camus’ poolt Rio de Janeiros filmitud aegumatu šedööver „Orfeu Negro“ („Must Orpheus“), mis kandideeris edukalt nii Kuldsele Palmioksale kui võõrkeelse filmi Oscarile.

Samba ja karneval on tänapäevalgi noorte seas populaarsed, ent favelade hõngu ja hoogu annab siiski kõige ehedamal kujul edasi Funk-muusika. Lihtsalt Funk’i, Rio Funk’i, Carioca Funk’i või Funk Brasileiro nime all tuntud fenomen ei oma esmamuljel midagi ühist James Browniga. Ülivõimsad ja tahumatud Miami Base’ist arenenud bassikäigud kombineerituna monotoonsete ja rekursiivsete, justkui katkise elektrinoaga lõigatud vokaalisämplitega, annavad elamuse, mis lihtsalt ei saa meeldida. Lisame siia äärmiselt ahistavad või lausa kriminaalsed laulusõnad (funk-muusikat salvestatakse ja antakse välja kohalike narkogängide toetusel), ning saamegi aru, miks ta Rio favelade (reede-laupäeva öösiti ka kogu linna) tänavapildist kõik konkurendid eemale on tõrjunud. Jah, see muusika on ahistav nagu Brasiilias valdav meelelaadki, mis ei palu, ega paku, vaid nõuab armastust, seda ajale ja ümbrusele, iseendale ega teistele mõtlemata, siin ja praegu...

Seda pealetükkivust täiendavaks vastaspooleks on aga range kord, mida unitaarselt, ja küllaltki universaalselt rakendatakse. Ma usun, et võin küllaltki kindlalt väita: Brasiilia on „jäneste“ arvult ühistranspordis minu poolt senini külastatud maade hulgas viimaste seas, ehk vaid Holland suudab talle mõningast konkurentsi pakkuda. Korda valvatakse läbimõeldult ja korrektselt, ning üleastujaid karistatakse (tõenäoliselt küllaltki) karmilt. Tihti hakkab silma külmust ja ükskõiksust. Tänaval magavatest inimestest jalutatakse rahulikult mööda, käest sikutavatele piima manguvatele jõmpsikatele öeldakse kindlalt „não“. Umbes nõndamoodi mõtestas ennast minu jaoks lahti Brasiilia lipukiri: „Progresso e Ordem“. Siinkohal tuleb muidugi nentida, et viibisin enamjaolt siiski vaid suurlinnades. Päikesest ja tolmust pleekinud väikeasulates võivad kehtida hoopis teised ühiskondlikud mängureeglid. Brasiilia on ju ka hunnitult suur. Amazonase vihmametsade suguharude, Bahia capoeira-kultuuri ja euroopalike lõunaosariikide vahele võrdusmärgi tõmbamine on juba iseenesest vägivaldne tegevus. Siiski seda on tehtud, ning just seda tulemit proovib iseloomustada käesolev artikkel, nagu selle pealkirigi.

Mind uurimisretkele saabudes enim paelunud retooriliseks küsimuseks oli, kas Brasiilia kätte, kellele kuulub suur osa Maailma kopsudest, võib usaldada tikke, ilma halvimate tagajärgedeta. Pean silmas seda, et Amazonase troopiliste vihmametsade pindala väheneb destruktiivse põllumajanduse pealetungil alates 1960ndatest aastatest järjekindlalt iga aastaga, viies endaga igavikku kaasa määramatul hulgal biodiversiteeti, väidetavalt kiirusega vähemalt üks liik faunat tunnis ja floorat nädalas. Demograafilist plahvatust Moore’i seadusega vastustades oleks huvitav teada, kas ülemaailmset kliimakatastroofi ette kuulutav arvutisimulatsioon saadakse valmis enne või pärast selle tegelikku aset leidmist.

Ühest vastust neile tulipunktidele ma ei saanudki. Loomulikult ei saa me oodata piisavat adekvaatsust föderaaltasandilt riigis, kus telenovelad jaotuvad vastavalt „tõsidusele“ kolme kategooriasse. Brasiilialik otsedemokraatia on pigem juba kalambuur, kui mitte oksüümoron... Samas leidub ka mündi teine pool. Jah, arenguriigile omaselt on ka brazileirodele sisse kodeeritud püüdlus americanode elustiili poole, kuid nad ei jäljenda Onu Sam’i sealjuures sugugi mitte valimatult. Hoolimata sellest, et noored eelistavad reede õhtuti antikapitalistlikke loosungite seintele sodimise asemel McDonalds’is aega veeta, taimetoitlust peaaegu ei tunta, ning Fidel Castro nimetas Oscar Niemeyerit Brasiilia viimaseks kommunistiks, evib see nooruslik riik siiski lootust ja väljavaateid. Brasiilia mega-ülikoolid kuuluvad tasemelt rahvusvaheliste nimistute tippu, tänavail vuravad peamiselt väike- või keskklassi autod, millest paljud sõidavad biodiisliga... mille saamiseks küll suure tõenäosusega omakorda üle poolel riigi pindalast „laiutavat“ džunglit on raiutud.

Ühel pühapäeval otsustasime sõita külla Migueli vanematele, kuhu tee viis läbi viljaka ning maavararikka Minas Gerais osariigi piirkonna. Ma ei osanud nutta ega naerda, kui hektarite kaupa justkui joonlauaga istutatud biopunklikku uusmetsa bussiaknast mööda tuhises.

Tulevikku ei oska meist keegi veel ette näha, ning lõuna-ameerikalik süvakatoliiklik värving ainult rõhutab olukorra dramaatilisust. Selle mitmes mõttes viljaka ja vitaalse maa energia alles otsib ja ehitab endale voolusängi. Kui midagi siiski tõdeda püüda, siis seda, et kindlasti pole orjanduslikust minevikust läbi imbunud Brasiilia läbinisti kuri. Ehk „Even tourists have their social rights here“ nagu üks mind tee äärest peale korjanud noormees hiljem vabas vestluses kinnitas. Varemalt oli mind ühe õhtu jooksul favelades kaks korda tulirelvaga ähvardatud, „pildituks“ kägistatud, sügavale džunglisse viidud, ning sinna toibuma jäetud. Ometigi avastasin ärgates enda kõrvalt pudeli värske veega, Brasiilia hamburgeri, ja paberile joonistatud algelise kaardigi. Samuti oli alles jäetud osa raha. Teisalgi, kui ma järgmine päev rampväsinuna ühte laohoonesse ehitatud kirikusse tukkuma jäin, tuldi mind ära ajama kõigepealt küsides, ega ma süüa ei taha...

Õigupoolest jäi suurim äratundmise moment aga siiski hoopis päris välitööde algusesse. Nagu arvata, ümbritses mind vahetult peale kuulsa bossamuusiku Tom Jobimi järele ristitud Rio de Janeiro Galeao lennujaama tollikontrollist välja astumist parvetäis taksojuhte ja reisikorraldajaid, kes järjejordse turisti saatuse oma kindlasse rüppe soovisid võtta. Paraku olin ma seks puhuks hästi ette valmistunud, jättes koju reisitšekid, eurod ja dollarid, lootes sinisilmselt võimalusele koha peal oma erinevate pankade poolt väljastatud Visa Electron kaarte diskonteerida. Sedapuhku alusetult.

Seetõttu tuligi mul kohe varakult asuda tutvuma Rio de Janeiro ulatusliku, peamiselt mikro- ja minibussidest koosneva ühistranspordi võrgustikuga, mille käigus õnnestus mul ühtki reaali ega sentaavot kulutamata (ärge naerge midagi, see pole sugugi nii lihtne!) tervele linnale tiir peale teha. Arvasin nimelt, ekslikult, end pääsenud olevat, kui järjekorras kolmas buss, kust mind maha tõsteti, kinni pidas, ja reisisaatja koos bussijuhiga mulle järele viipasid. Bussi armatuurlaual asunud silt DOWNTOWN ei tähendanud aga hoopis mitte midagi muud kui teisel pool linna piireil asuvat ostukeskust.

Rio tõeliselt ennastsalgavas liiklusskeemis oma tasuta tuuri nautides ununes pikalt lennureisilt saadud peavalugi. Lõunamaise eeslinna tänavapilt jättis lausa söövitava märgi. Kõik tundus ühekorraga muinasjutuliselt dekadentne, äärmiselt ebaturvaline ja ülimalt huvitav. Sillaaluses väligrillis einet võtvad hambuni relvastatud politseinikud tulevaste Olümpiamängude (siis veel) kandidaatlinnast just kuigi sümpaatset muljet ei jätnud ning andsin endale vaikimisi lubaduse oma teekonnad rangelt ”kaardi peal” hoida. Toona, ilma täpsemaid eelteadmisi Brasiilia ajaloost ega kultuuriloost omamata, oli tegu igati eluterve otsusega. Paraku ei teadnud ma siis veel ka seda, et turistidele mõeldud kaardid tavalinnaosade favelaks üle minekut ei kajasta...

Ning muidugi ei lähe mul kunagi meelest viimasel õhtul enne ärasõitu noortehosteli ees sobitatud lühikeseks jäänud, kuid seda värvilisem sõprus pardost noormehega, kes mind Lebloni linnajakku peole viia lubas. Juba järgmises tänavavahes kääris ta särgi seljast, püksisääred ülesse ja tutvustas end kui Sydney’t – ning hakkas laulma. Järgmine hetk jooksime võidu mööda Ipanema randa, nagu kaks taaskohtunud lapsepõlvesõpra. Kui ma vööni vette komistasin, ei mõtelnud Sydney hetkegi, ulatas mulle oma passi, ja hüppas ka ise lainesse. Raske öelda, kumb meist pilkases pimeduses kaljusel Ipanemat Copacabanast lahutaval neemel riideid välja väänates ennast õnnelikumana tundis – turist või tema teejuht.

- - -

Obrigado ja pöidlamärk

„(Muito) Obrigado/a“ / „Nada“ on palju rohkem kui viisakusvormel. See on ka leping, suhtumine ja elustiil. Mida võib lisaks veel kinnitada „pöidlamärgiga“, ehk küünrast kõverdatud käe ja nii-kaugele-kui-saab välja sirutatud pöidlaga. Keegi ei pea seda õpetama, see hakkab sulle märkamatult ise külge. Sest kui nii võtta, ongi elu punt üksteisele järgnvaid pisikesi tehinguid. Olenevalt kontektist võib tõlge kõlada: „Mul on hea meel ja ma saan täpselt aru, mida Sa soovid“, „Ma võtan su pakkumise vastu, tingimused on kokku lepitud, keegi ei saa petta“, „Ma austan sind (piisavalt), minuga suheldes pole sul vaja karta tapmist ega röövimist“ jne.

Valge mehe leping

Rio de Janeiro kesklinnas asub üks meeldiv park Praςa Tiradentes, kus päevasel ajal võib kohata magajaid, lugejaid, armastajaid... Keset parki asub üks tähelepanuväärne monument, mis püstitatud Pedro I, esimese Brasiilia imperaatori auks. Esmapilgul tavalist, ehkki pompöösset, ratsamonumenti lähemalt uurides ilmneb huvitav hierarhia. Postamendi neljast küljest on igaüks pühendatud ühele suurele vesikonnale: Rio Amazonas, Rio Paraná, Rio São Cristóvão ja Rio Grande du Sul, ning nende endogeensetele suguharudele, kes on kujutatud mees-ja-naine paariti koos töö- ja sõjariistade, jahisaagi ning rituaalsete maalingutega. Need suguharud/vesikonnad justkui toetavad postamenti, mille tipus on ennast hobuse seljas püsti ajanud imperaator Pedro I, hoides ühe käega ratsmeid ja sirutades teises kõrgele taeva poole mingeid pabereid, lepingut, kirjasõna, ülemvõimu, trükikunsti, Internetti, ideaale, mida iganes...

Polícia Militar

Erinevat liiki politseisid on Brasiilias vähemalt samapalju kui kohvisorte või vahest rohkemgi; Polícia Militar ja Federal neist kõige tuntumad. Tänavapildis eristuvad esimesed teistest kaelas rippuvate automaatide, ja tõenäoliselt ka üsna vaba loa järgi seda kasutada. Militaarpolitsei ülesandeks on kõige üldisema korra ja võimukuulekuse tagamine, kogu hilisem uurimistöö lasub federaalpolitsei õlul. Tollipolitsei, narkopolitsei, munitsipaalpolitsei, tsiviilpolitsei, raudteepolitsei tegelevad spetsiifilisemate küsimustega. Turistide tarvis töötab Rios turistipolitsei, keda eristab inglise keele oskus. Brasiillaste suhtumine politseisse on kahetine, nagu vägivaldagi. Selle kohaolust ollakse teadlik, ent osatakse/ ollakse harjunud ennast sellest ka välja lülitama. Pole midagi erakordset, kui bussijuht töötava mootoriga bussist lihtsalt minema jalutab. Tõsi küll, väga palju oleneb linnajaost, kus parasjagu viibitakse. Heade ja halbade linaosade piirid, nagu juba öeldud, võivad aga olla järsud või raskesti hoomatavad.

Pardod

Pardod on Brasiilia elanikud, kes ei oska isegi enam hinnata, on nad nahavärvilt pigem valged, mustad või punased. Viimaste uuringute põhjal moodustavad pardod üle 42 % kogu riigi üle 190 miljonilisest elanikkonnast.

- - -

Minu uurimisretke algne motivatsioon pärines hoopis tähtedelt. 3. - 14. augustini toimus Rio de Janeiros Rahvusvahelise Astronoomia Ühingu (www.iau.org) traditsiooniline peaasaamblee. Juba 27. korda korraldatud üritus leidis viimati aset kolm aastat tagasi Prahas, kus suruti paljudele üllatuslikult läbi resolutsioon planeet Pluuto staatuse ümbernimetamise osas. Seekordse koosviibimise vapikirjaks oli 400 aasta möödumine Galileo Galilei esmastest taevavaatlustest teleskoobi abil, mille mälestamiseks UNESCO käesoleva aasta Rahvusvaheliseks Astronoomia Aastaks on nimetanud, ning mille raames ka Rios ohtralt temaatilisi üritusi aset leidis. Tõsiteaduslikuma poole pealt oli fookuses muidugi endiselt musta aine ja energia mõistatustega seonduv temaatika, nagu ka galaktikate struktuuri tekkimine meie Universumi varajases ajajärgus. Mina esinesin konverentsi viimasel päeval ettekandega Universumi, nagu ka tsivilisatsiooni ultimatiivsest saatusest, tutvustades oma teooriad Phinnegani Ärkamine ja Fermi Karp. Ülevaade mõlematest mõttekäikudest on saadaval ka minu akadeemiliselt kodulehelt: http://www.ut.ee/~x991215.

Tänud headele Kultuuriteooria tippkeskuse kolleegidele mõistva suhtumise eest ning kõigile teistele, kes uurimisreisi vältel selle kulule tahtes või tahtmatult kaasa aitasid.