Rahu, ainult rahu...

Hiljuti meediakajastust leidnud poleemiline jalgratturi ja auto kokkupõrge, milles kannatajaks ja põhjustajaks osutus jalgrattur, vanem venelanna, on ka mulle palju mõtlemisainet pakkunud. Lisaks kõigele olen ju isegi linnarattur - puutun nende niinimetatud jalgrattateedega kogu aeg kokku. Vaid mõni nädal tagasi, septembri alguses (nüüd päevakorrale tõusnud juhtum leidis aset kuu aega varem) näitasin fakki kahele noormehele, kes mind kaubakeskuse parklast välja sõites sebrast üle lastes 'igaks juhuks' signaaliga kostitasid. Nad keerasid mulle seejärel ette, hüppasid autost välja, ning vaid ropp sõim suutis meid mõlemaid hullemast hoida.

Igas vaidluses on vähemalt kaks osapoolt ning rahu pole rahu, vaid aktiivne protsess. Kurb kui me emotsioone vaid tulevaste konfliktide raketikütusena kasutame ning puude taga algava metsa kasutuks semiootikaks neame.

Psühhoanalüütilist terminoloogiat laenates olin ma kahtlemata mitte-teadlik, et tee peale kantud ratturi kujutis autojuhile nähtav pole; olles ise auto roolis sama pööret kümneid kordi sooritanud, polnud mu peegelteadvusele saladuseks ka vastavasisulise postmärgi puudumine. Ometigi osutasin ma vasaku nimetissõrmega meelekohale ning paremaga maha, enda ette, kus see kurikuulus piktogramm paiknema pidanuks. Temalgi, seevastu, ei tulenenud vihapurse mitte olukorra ohtlikusest, pidi ta ju parklast üle sebra peateele välja sõites nii ehk naa ette vaatama, vaid pigem bensiiniaurudest ning parkimistrahvidest moodustunud teisest fallosest, mis talle ammu-ammu unustatud liikluskoodeksist paragrahvi punkti välja otsis, mis jalgratturit ülekäigurada ratas käekõrval ületama kohustab.

Mainitud meediakajastuse juurde tagasi pöördudes tahaksin lühidalt puudutada vaid üht õlekõrt selles kilplaslikku transpordipedofiiliat iseloomustavas jõuluehtes. Nimelt tähendas juhtumit kommenteerinud Põhja Politseiprefektuuri avariitalituse komissar Riho Tänak asfaldile kantud rattamärke devalueerides, et "Ilma vastava liiklusmärgita märgistus on vajalik vaid meeldetuletuseks jalgratturile, et ta sõidab mööda jalgrattateed. Autoga sõitja seda tee pealt ei näe.”

Semiootika on teadus märgisüsteemidest, mida muuhulgas õpetatakse nii Tartu kui Tallinna Ülikoolides. Juba esimese õppeaasta lõpuks saab igale tudengile selgeks kolme liiki märkide olemasolu: ikoonid, indeksid ja sümbolid. Komissar Tänaku kommentaari taustal oleks huvitav vaadelda, millisesse kategooriasse see tihti pea olematuks kulunud ratta kohal hõljuvat Madonnat lapsega meenutav tähistaja siis ikkagi kuulub.

Ikoonid suhestuvad oma objektiga sarnasuse, indeksid osaduse ja sümbolid kokkuleppe alusel. Liiklusmärke kui kaasaegse semiootika klassikalisi näiteid on liigitatud nii esimesse, teise kui kolmandasse kategooriasse. Ikooniline, ehk sarnanev, on näiteks see sama joonis ema ja lapse ja rattaga. Kuid liiklusmärke, mis iganes kujul, võib ka indeksiaalseks pidada. Nii tähistab valgusfoor 'ähvardava' punase, 'vahepealse' kollase ja 'lubava' rohelise kaudu. Sama funktsiooni kannavad postmärkide punased ääriseid. Kõige indeksiaalsemaks võib aga kõrge tõenäosusega pidada just teekattemärgistust, mis lausa puhtfüüsiliselt-kartograafiliselt tähistatuga seotud on. Eelkõige on liiklusmärgid aga muidugi sümbolid, ehk kokkuleppelised märgid. Iga otsus liikluses on leping, mille kaks (või rohkem) osapoolt sõlmivad vahemeheks oleva seaduse alusel.

Riho Tänaku kui Eesti Politsei esindaja interpretatsiooni kohaselt omab vaatluse all olev 'märgistus' tegelikkuse ehk liikluskorraldusega vaid ikoonilist ja indeksiaalset vastavust, olles minetanud oma sümboolse iseloomu (kuna lepingu vastaspool teda ei näe). Õigupoolest, ei pea olema Duns Scotus, muutub olematuks ka indeksiaalne side. Juhul, kui džiip sulle valede või puuduvate märkide tõttu otsa sõidab, ei ole sul üldjuhul vahet, kumb neist. Just sellelt platvormilt lähtub loogika, et keerav auto (soovitavalt 4x4) on liikluses tähtsam kui otse sõitev jalgrattur. Tänaku kirjelduses jääb "märgistusele" vaid sarnasusel põhinev ikooniline funktsioon, mis tuletab noorele emale ja ratturile meelde, kui väeti ta on. Kuid kas siis ikoonilisus liiklusmaailma korraldamisel kuidagi sümboolsusest halvem on? Oh ei! Sümboolsuse 'ahistavaist' raamidest väljuvas liikluses võtab maad hoopis vanem seadus, preeria ja džungli seadus, mida mõistab iga politseinik. Kusjuures see ei tähenda sugugi, et ma arvaksin, et komissar Tänak eeskujulik liikleja poleks. Dilemmast aru saamiseks soovitan talle soojalt filmi Felon, mis alles sel aastal meie videolevvi jõudis.

Kokkuvõtteks avaldan vaid lootust, et kolm päeva peale juhtumi avalikuks tulekut Linnalabori poolt avaldatud Pedaalijate Manifest mitte vaid sümboolset, vaid ka indeksiaalset, või vähemalt ikoonilist vastukaja leiaks.

viimane suve päev

helile

i dont know how you did it
and i dont you how you will
i dont know if i want it
and i dont know if i can

some time some where at some point
we are giving in to ourselves
and then we dont even know
if we ever were friends
and then we even dont hesitate
to call each other names
that were never meant to be understood
by the way that you did.
and then i want that we never should
have to let each other go

i dont know how you did it
and i dont you how you will
i dont know if i want it
and i dont know if i can

---

ma ei tea kuidas sa seda tegid
ja ma ei tea kuidas sa seda teed
ma ei tea kas ma seda tahan
ma ei tea kas ma seda võin

mingil hetkel mingis kindlas kohas
anname endale alla
ja siis ei tea isegi
seda kas olime sõbrad
ning me ei kõhkle isegi
kutsumast teineteist nii
nagu seda kunagi polnud mõeldud
et sa sellest aru saad
ja siis ma ei taha
et peaksime kunagi lahkuma

ma ei tea kuidas sa seda tegid
ja ma ei tea kuidas sa seda teed
ma ei tea kas ma seda tahan
ma ei tea kas ma seda võin

2008

Ja nii nad tapsidki Leto Sveti

Sellest, millest täna juttu tuleb, tean mina, varsti sina, ja siis keegi veel. Kuid seda kolmest kooslust valvab lisaks veel ka protsess, teekond milleni meist enamuse jaoks varjatuks jääb. Tõsi küll, ma proovin teda guugli poolt pakutavate tehnoloogiliste lahenduste abil tagantjärgi mõõta ning ette prognoosida, ent see loomulik kalduvus edevusele ei vii meid veel paraku teema eneseni.

Niisiis, juttu tuleb, parema propositsiooni puudumisel, protsessist kui sellisest. Täpsemini tema spetsiifilisest, nakkuslikust vormist, mida lähemal ja kaugemal vaatlemisel ometigi tema enda mudeliks võib pidama hakata. Meie loos ei ole kangelasi, sest kes mäletaks nimepidi eelmise suve liblikaid, või ammu laiali lahtunud plaksu, seetõttu pühendagem ta Gavrilo Principile, moodsale Herostratosele, märtrile ja mõrvarile, surma mõistetud vabadusvõitlejale, kelle poolt teele läkitatud metallitükkidest vallandus esimene maailmasõda ning algasid Vahva Sõduri Svejki seiklused.

Kuid enne veel, kui esitan teie kähedatesse kurkudesse juba valmis mälutud argumendid, väljugem linna paraadsest märgimürast ja kandugem mõttes kuhugi Lõuna-Ameerika kõrgmäestikku, kust isegi liblikad ammu otsa on lõppenud, ning vaid üksik kondor tiirutab oma rutiinsel lennul mägilamba pea kohal, kes halba aimamata kaljudel kepsutab.

Kuid selsamal hetkel, veel õigemini hetk varem, kui kondor tippkiskjaliku pragmatismiga oma kõhu tühjuse lambukese hüpetega ühtsesse valemisse on jõudnud seada, too kangestub, ning parema võrdluse puudumisel, laseb silmade eest läbi oma lühikeseks jäänud elul.

Meil ei ole vähimatki aimu, mil moel ja meelel tajuvad mägiloomad algavat laviini, seda õudu, mis peab valdama ohu ees, mis neid kõikjal varitseb, kuid mille eest pakku pugeda pole praktiliselt võimalik. Seetõttu, ei jää meil midagi muud üle, kui koostada samast protsessist erinevaid inimlikke kaardistusi. Erakordselt agarad oleme olnud kokku panema erinevaid skaalasid, mille kohaselt juba aset leidnud sündmusi oma vahel võrrelda saaks. Ka minu poolt välja pakutav on üks taoline, ent mõeldud mitte mäestike, vaid linna tagasi pöördudes, inimühiskonna ja selle ilmingute kohta.

Jäägem ometi veel viivuks paigale, et mässav loodus oma maailmapildiga raamida. Teaduspoliitilise korrektsuse huvides tasub laviinide põhjust otsides vast esmalt üldisi lumeolusid mainida, kuid ma julgen kahelda, kas mägikitsed ilmateadet kuulavad, või seda vajavadki. Teiseks ekstreemumiks oleks otsida algust üleliigse lumehelbe langemise hetkest, mis viib meid omakorda otsapidi planeet Maa veeringesse. Sealt edasi võiksime juba püstitada teooriaid veemolekulite formeerumise ettemääratusest ning kantiaanliku järjekindlusega edasi(tagasi) mõteldes jõuaksime viimaks varem või hiljem välja ka Suure Pauguni, kuid mitte see ei ole meie tänaseks eesmärgiks.

Kahjuks ei oska me määgida.

Kõige ümberlükkamatumaks hüpoteesiks osutub siiski oletus, et laviini vallandab jumalik tahe; miski mille ülim olemus meile lõpuni jälgimatuks jääb. Sellisena vastandub see rabavalt möödapääsmatuse ja tagasipöördumatusega, mida kujutab endast – vähemalt looma või alpinisti jaoks – liikvele pääsenud laviin.

Tõin selle viimase võrdluse, et meist kellelgi poleks piinavalt kahju asjatult raisatud aastatest. Kuid ka need, kes soovivad asjade kulgu muuta, võivad julgelt edasi lugeda. Juhtusin nimelt ükspäev tööasjus paberile panema mõned arvutused, mis oma progressiivses lihtsuses kuidagi silme ette ära ei tahtnud mahtuda. Tegelesin nimelt mõttega, mis juhtuks, kui keegi mingi teate oma sõpradele edasi saadaks, paludes neil seda omakorda levitada – võte, mis on tuntud viirusturunduse nime all. Oletasin, et igaühel meist on keskmiselt 75 sõpra, kuid igaks juhuks arvestasin 50-ga. Oletasin ka, et antud ülesande huvides võib eeldada 90 %-list kadu – s.t. iga kümnes pöördutu tõepoolest ka teadet edasi annab. Jõudsin välja tõdemuseni, et kaasaegses Maailmas eksisteerib 10 teate edustuse tasandit, mille ilmestamiseks ma nad reaalsete kultuurilooliste sündmustega kohakuti seadsin. Vastavus ei ole muidugi absoluutne, vaid kõigest tinglikult illustratiivne. Kui neist näitest mingit tõeväärtust otsida, siis ennekõike seda, kui raske on tänapäeva iseendast läbipõimunud Maailmas algset probleemipüstitust üles leida.¹

1) 100 x 50 = 5000 x 10% = +500

Tähelepanelik kalamees teab, et õigest söödast, õigest õngest, õigest mehestki on vähe...õnne peab ka olema. See viimane on küll määramatu suurus, ent ometigi soovitatakse nii kalal kui mägedes valjust kisast hoiduda. Rituaalne õlekõrs, millest paljud ka kinni haaravad. Tõepoolest, ette rutates tuleb tõdeda, et ilma õnneta, mille taha nii tihti kõik jääb, meenutaks inimkond sõna otseses mõttes hiiglaslikku läbisegi toimetavat sipelgapesa, kus individuaalsus kollektiivsusele aupaklikult teed on andnud.

Meie näites oleme õnne valemisse paigutanud kahekordse sõprade arvuna, mis võib rohkem või vähem semiolüütiliselt lahti seletatuna tähistada vastavalt kahe sõbra vahelist maagiat või lihtsalt sotsiaalses graafis kõrgele jõudnud isendit.

Protsess iseenesest kujutab endast juhtumit, kus sajale isikule viidud teade levib nendelt omakorda viie tuhandesse sihtrühma, kellest kümme protsenti, ehk viissada, otsustavad teatele mingil moel ka reageerida.

Näitlikustatult võrdlen ma seda esimesel tasemel võimendatud kontakti kahe populaarse keskkooliõpilase poolt vanemate puhkusereisi ajal korraldatud peoõhtuga. Teade, mis asjaosalistele enestelegi alles viimasel hetkel teatavaks saab, levib kulutulena suust - suhu; ning selle otsese tulemusena väheneb ühe majapidamise kindlustusväärtus. Kaudsed tulemused on tõenäoliselt olulisemad, kuid paraku ettemääramatud.

2) 500 x 50 = 25000 x 10% = +2500

Teise taseme võimendusega jõuab teade juba 1(2) + 100 + 5000 + 25000 inimeseni, kellest 100 + 500 + 2500 otsustavad sellega kaasa minna. Sellisena meenutab see mõnes Eesti linnas aset leidvat festivali. Muidugi, tuletan meelde, et meie loogika kohaselt levis teade vaid viiruslikult inimeselt inimesele. Sellise jõuülekande idealistlikust, aga samuti ka seda suuremat võimsust, näitlikustab ka festivali organiseerimisel ära tehtav töö - lendlehed ja plakatid, pressiteated ja raadiointervjuud, pommiähvardused kaubanduskeskustes ja installatsioonid avalikus ruumis.

3) 2500 x 50 = 125000 x 10% = +12500

Kolmanda taseme võimenduse tahan ma kõrvutada Kroonika esikaanele pääsemisega. Sel moel omandatud kiire meediakuulsus viib su nime kümnendiku eestlaste eelteadvusse, ning kümmekond tuhat neist ehk ostavad paberväljaandegi just sel põhjusel, et Sind lähemalt silmata. Naerata!

4) 12500 x 50 = 625000 x 10% = +62500

Neljanda taseme võimendus, mida omakorda annavad edasi üle kuuekümne tuhande inimese, nõuab tavamaailmas juba kogu eestlaskonna ühispingutust, ja on sellisena kõrvutatav vahest iga viie aasta tagant toimuva üldaulupeoga. Kuigi Laulupidu teab iga eelkooli läbinud eestlane, eeldab meie võrdlus, et ligi kolmandikule meist möödub ta märkamatult. See on loomulik kadu. Paraku on neljas aste ka viimane, kus me koduvabariigi piiresse ära mahume. Iga järgneva tasemega muutub üldistuse aste loomulikult ka suuremaks, ning võrdlus näitlikumaks, kuigi põhilised - pelgalt arvudes edasiandmatud - tähelepanu haaramise ja levitamise printsiibid jäävad kehtima.

5) 62500 x 50 = 3125000 x 10% = +312500

Balti Kett. Tõenäoliselt on viiendale (nagu neljandalegi) tasemele jõudmine juba postindividuaalne fenomen, mis jääb Liis Lassile ja Erki Noolele võrdselt kättesaamatuks. Mis muidugi ei välista, et nemadki teiste kõrval selles kosmosest jälgitavas inimlaines osalesid.

6) 312500 x 50 = 15625000 x 10% = +1562500

Kui viienda laine puhul rääkisime geopoliitilistest mõjufaktoreist, siis kuuendat taset, kus info jõuab 15 miljoni inimeseni, kellest 1,5 miljonit sellele reageerivad, tahan ma võrrelda iga-aastase palverännakuga Mekasse. Jällegi, Mekas käimise kohustus lasub igal 1,5 miljardist moslemist, ning jagades selle arvu delikaatselt sajaga, saamegi 15 miljonilise kasutajagrupi.

7) 1562500 x 50 = 78125000 x 10% = +7812500

Religioonile järgneb sõda, ning sel aastal detsembris aset leidvale palverännakule Mekasse juba ununemas augustikuine Vene – Gruusia konflikt. Tuleb samas tunnistada, et meie arvestus, et iga konfliktis otseselt osaleva inimese arvelt läheb see südamesse kümnele teisele, on sügavalt tendentslik - tegelikud jõujooned jooksevad mööda vaenujalal olevate riikide või blokkide energiavõimekust. John F. Kennedy saladuslik mõrvamine näiteks otsib oma kohta kolmest järgnevast kategooriast.

8) 7812500 x 50 = 390625000 x 10% = +39062500

Otsides paralleele, mis on veel jubedam kui sõda, pole meil vaja vaadata kaugele. Täpsemini - Moskvasse, kus toimub tuleva-aastane Eurovisioon - suurepärane näide kaheksanda taseme võimendusest, mis kedagi ei huvita, ja mida keegi ei vaata.

9) 39062500 x 50 = 1953125000 x 10% = +195312500

Järgneval, eelviimasel tasandil, tõuseb traditsioonilise meedia kõrvale uus meedia. Üle kahe miljardilise vastukaja ning 200 miljonilise sihtauditoorimini küündivad püsivalt vaid kõige jaburamad reaalsusseriaalid ning MySpace'i ja FaceBook'i laadsed sotsiaalsed võrgustikud. Viimased on ka vahest kõige ehedamad näited kõrgtaseme viirusturundusest, kus iga uus liige kõige otsesemalt oma soovitajatest, mitte massimeediast või brutaalsest jõust mõjutatud on.

10) 195312500 x 50 = 9765625000 x 10% = +976562500

Ning meie (Gavrilo) skaala, viimasel astmel asuvad muidugi samuti 8.08.08 alanud Olümpiamängud, mis oma värviliste käeraudadega üle miljardi inimese Linnupessa naelutasid. Inimvõimeid veretult adrenaliiniks konverteeriv gigagaala on ka viimane ühistasand, mille meie Planeedi inimressurss uhkelt välja kannab - järgnevad 11., 12. ja 13. tasand jäägu esialgu ulmekirjanike huviorbiiti.

Loodan, et Sulle sellest mingit kasu oli. Kas pead nüüd õigemaks flaiereid jagama, skandaale puhuma või telekat vatama minna, jäägu Sinu otsustada.

Elagu Vaba Serbia!

1 Kuid mitte võimatu. Luues paralleeli populatsioonigeneetika ja –memeetika vahele, mille aines kõige üldisemas plaanis see postitus on, jõuti mõningad aastad tagasi ’jälile’ 160 tuhat aastat tagasi Aafrikas elanud Mitokondri-Eevale, kes on kõikide praeguste emade esiema. Mõlemaid vanemaid arvesse võttes asub ühine esivanem meist siiski ’vaid’ 2000 – 5000 aasta kaugusel. See on omakorda paar-kolm korda meile lähemal kui kokkupuutepunkt kõikide tol hetkel elanud mineviku inimestega 5000 – 15000 aastat tagasi. Vaata lisaks: http://en.wikipedia.org/wiki/Directed_Acyclic_Graph

Viis Asja, Mida Teha Enne Surma...

Otsustasin ANNO 2008 kirja panna need viis asja, millele tagasi vaadates võiks elu korda läinuks pidada.

1) Saada aru Erkki Hüva Kvart-kvindi ruudu süstematoloogiast
2) Mõelda välja ja publitseerida ainuvõimalikku meeleolu väljendav smaili
3) Sittuda Punasele Väljakule
4) Muuta sugu
5) Kaevata oma geenid Euroopa Inimõiguste kohtusse ja suikuda protsessi ajaks krüounne

Kas Sinul on juba valikud elus tehtud?

Semiootikute positsioonist töötuturul

Ilma pikema sissejuhatuseta – milles seisneb minu lisandväärtus?

Vastus – see saab, minu, kui teadlase puhul, seisneda minu teadmistes. Praktiliseks saavutusteks, millegi ära tegemiseks, ma võimeline ei ole. Niisiis, teadmisi saab olla kahte liiki (nagu inimesigi – need, kes segavad bussijuhti, ja need, kes ei sega) praktika kohta käivad ja mitte käivad. Õnnetud on teadlastest need, kes omavad praktika kohta käivaid teadmisi, muidugi ilma oskuseta neid rakendada. Tõepoolest, neid tõrjuvad eemale nii ühed kui teised, viimastel on varuks kõnekäänd: Kes õpetab? See, kes ise ei oska. Seda kiputakse tihtipeale laiendama kõigile teadlastele.

Ometigi on ka teine liik teadlasi – need, kes omavad teadmisi, mis ei käi praktika kohta. Paraku märkab tähelepanelik lugeja kohe, et tegu on tähendusvaakumiga, mida ennekõike just praktilisi teadmisi omavad teadlased on varmad esile tooma – näib, et säärastel teadmistel teadmiste nimel pole mitte mingit rakendust. Nii ongi tõelise, mitte-praktilise, ehk akadeemilise teaduse ja elu vahele seatud barjäär, mida elavalt näitlikustab ülikooli semiootika osakonna raamatukoguhoidja kohale käiv tihe rebimine.

Järgneb mõneti erapoolik katse seda protsessi dekonstrueerida.

Nagu ma mainisin, seisneb minu lisandväärtus, ja saab ainult seisneda, teadmistes, mille järgi pole võimalik toimida. Konkreetsemalt, ma oman rohkem kui keegi teine teadmisi laiast kultuuriga seotud teemadevaldkonnast. „Rohkem kui“ mõjub esmapilgul snooblikult, ja tõesti, olen sunnitud seda väidet kraadivõrra lahjendama – rohkem kui 99% inimestest. Omades umbkaudset aimdust Maakera demograafilisest statistikast, ja teades, et Internet leidis esmajoones prakilist kasutust teadlaste omavahelises suhtlemises, mõjub selline ehk siiski snoob osutus laastavalt viimselegi lootusele endast mingisugustki kasutusväärtust leida, rääkimata lisandväärtusest. Võiks ju olla inimesel, kes ütleb teistele inimestele asju, mida nad ei tea, kasvõi koomiline funktsioon. Tegelikult aga oli „rohkem kui“ juba oma algselt suunitluselt devalueeriv. Kuigi seda on väga raske sõnades edasi anda, seisneb mu mõte enam-vähem selles, et enam teadmine, unikaalne või mitte, jääb ühel momendil paratamatult kinni neisse samadesse kategooriatesse, mis tingivad tunnetuse piiritletuse.

Selline enesemääratlus aga muudab mind kahjuks mitte ainult väärtusetuks, vaid ka ülejäänud ühiskonnast hermeetiliselt isoleerituks. Ainsaks kasutusväärtust omavaks informatsiooniks näib kujunenud konstanteering üleliigsete teadmiste olemasolust mittepraktika kohta. Tekkinud olukorras on osakonnal juba väga raske mingeid sõna-sõnalisi juhiseid toimimiseks anda. Sõnatult, eelsõnaliselt, läbi kombestiku ja kehakeele on siiski võimalik õppejõududel järeltulevat põlvkonda praktilise diskursusega suhestada, ning seda tuleb nimetada ka humanitaaria ning teadusreaalia e-koolile ülemineku takistamise juhtivaks faktoriks.

Elus hakkama saamise käitumisjuhist niisiis sõnalisel kujul ei eksisteeri, küll saame lihtsustatult piiritleda selle ainese, milleks on ebateadus. Tulevane semiootik-, sotsioloog- või filosoof-mittepraktik peab omandama oskuse end sujuvalt piiritlematult põimida seltskondlikku vestlusesse ja ühiskondlikku kõnesse. Selle olematu eesmärgi saavutamiseks on olemas lugematuid erinevaid strateegilisi nüansse, mida me siinkohal ei puuduta – neid võimalikuks tegev tour de force on siiski kõikjal ühine; nimelt tuleneb mittepraktiliste teadmiste iseloomust nende epivalentsus – kord esitatutena on neid võimatu ümber lükata või isegi vaidlustada. Hakkaja noore pseudoteadlase progressioon on kanduda ümber lükkamatusest ja vaidlustamatusest samm haaval heakskiidu ja avaliku marginalisatsioonini.

Niisiis, teadlase ühiskonda rehabiliteerimine näib senise valguses kui mitte võimatu, siis vähemalt oksüümoronlik protsess (’kurb naer’). On ometigi lihtne tõestada, et see nii ei ole. Selleks tuleb vaadelda mitte harjumuspäraselt teadlast kui tava-inimest, vaid pöörata objektiiv ringi, silmitsedes tava-inimest kui teadlast, s.o. mitte-praktiliste teadmiste omajat.

Iga inimese elus vastanduvad kaks protsessi. Nendeks on püüd toimida ja üldistada, (praktika ja teooria). Nende kahe omavaheline keemia ei ole õigupoolest mitte pelgalt vastandus, vaid igasuguse teadvustatuse alus. Sellisel kujul võib nende konflikti algeid leida absoluutselt igalt elu korralduse tasandilt, näiteks nii otsusest poodi minna, kui, rõhutatult, otsusest keskkooli minna. Viimase näite taustal on puhkenud diskussioon riigi poolseist rõhumehhanismidest kutsekooli astujate osakaalu suurendamiseks nende kahe dimensiooni erakordselt läbipõimitud pundar isikliku ja ühiskondliku tähendustasandiga, ning sellisena kindlasti üks neist probleemidest, mille lahti harutamisega semiootikud võiksid kätt proovida. Käimasoleva arutelu juurde tagasi pöördudes pakub suuremat huvi mõningate tegevuste, nagu näites poes käimise paratamattus. Vaevalt pälvib lugeja tõsist tähelepanu vaie, et poes võib käia ka ilma midagi ostmata, „aknaid ostmas“, ometigi avaldub ost läbi reklaami ennekõike kui vabadus, ja alles seejärel kui kohustus. Nende kahe tasandi läbipõimitust antud näite varal iseloomustab praktikas omakorda ostlemine kui psühooloogiline sõltuvus ja isegi haigus (tunnustega hälve).

Antud probleem ilmneb selgemini kui teda vaadelda ka teisest, üldistavast vaatenurgast. Sellest aspektist on inimese vaba tahe ka selle mitte realiseerimine – nii öelda otsus loll olla. Tegu on loomulikult rangelt parempoolse mõttemalliga, millel sellest hoolimata (või just selle tõttu) ei puudu rakendatavus. Juba Peirce nägi oma kuulsa Pragmatitsmi maksiimi – arvesta sellega, millel võib olla tegevusele mõju – järgijaid eelkõige edukate teoinimeste hulgas (teisena, ka praktiliste filosoofide hulgas, kellele ta omal leebel moel isegi omi autoriõigusi meelde tuletas). Üritades inimese mõttemaailma sisemiselt piirata, satume aga kõiki haiguseid ravivale ammendumatule võluallikale. Niiöelda kõik võib olla kokku mitte midagi, ja vastupidi, ning nende vahele tekib veel lõpmatus uut tõeväärtust. Iga moment pakub võimaluse kõigi eelnevate – ja tulevaste – momentide ümber hindamiseks. Tõepoolest, ka nälg võib olla inimesele omaette eesmärk, ning teekond poodi, hüpoteesis, igal järgneval hetkel katkeda, et peale lillede nuusutamist samas, või vastassuunas jätkuda.

Nihilismi langemise vältimiseks peame üle kordama ja täiendama oma senist reaalsuse definitsiooni – reaalsust, kui normaalsuse kompenseerimismehhanismi. Selle kohaselt liidab üksteisele järgnevate momentide sidusus nad kokku eriomase ’vaimse heroiiniga’, millest eralduv energia laob üles kausaalsuse vankumatu legomüüri. Ent eeldades inimese puhul sõltuvuse üle prevaleerivat vaba tahet – eeldades, et ka otsus järele anda on ikkagi ennekõike otsus – põrkame lauspäi kokku mitte-praktika ehk teooria paradoksiga. Tema olemasolu on üheaegselt reaalsuse eeldus ja iseenese olemasolu põhjendus. Seejuures võib ta organismi kui tervikuga omada 1+n suhet. Lahti seletatult peab ta omama vähemalt ühe sideme valiku vabadusega, kuid kuna ta on samas ka iseenese olemasolu garant, võib neid seoseid olla põhimõtteliselt piiritu arv, millele paneb enam või hoopis vähem edukalt piiri organismi füsioloogiline suutlikus.

Sellest perspektiivist omandavad uue tähenduse nii Egiptuse püramiidid kui pangakaartide krediidilimiidid. Samas on enamuse inimeste jaoks tulem siiski praktikaga tugevas korrelatsioonis. Teooria läbi praktika on eduka inimese toimimisjuhend. Sellises olukorras võib tahtlikult lihtsustades väita, et edukaim mööbliese on raamaturiiuli puudumine, ning vahetada välja Paul Kerese tautoloogiaks kujunenud tsitaadi „Ka halb strateegia on parem kui strateegia puudumine,“ asemel „Minimaalne strateegia on parim viis seda omada“.

Ometigi tuleb meil peeglit vaadelda mõlemalt poolt. Nii nagu teooria eneseküllasus loob esiteks igikestva võimaluse elu ümber hinnata, teiseks põhimõttelise võimaluse tema kulgu piirata, loob ta ka võimaluse endasse uppuda. Ent kainelt ironiseerides võib minna kaugemalegi – tänases postmodernistlikus ühiskonnas valitseb ennekõike oht päästerõngaisse lämbuda, mida meile läbi (massi)meedia ohtralt heidetakse. Ehk otsimegi me mitte enam rõngaid-narratiive, vaid vett-reaalsust?

Miks, ja mille nimel meid lämmatada püütakse? osutub käesoleva kirjutise raames lahendamatuks probleemipüstituseks. Üleüldiselt leian ma, et paranoiline positsioon – kes sellest kasu saab? – võib olla hea dialektiline abivahend, kuid mitte lõpp-eesmärk iseeneses. Vastuse õhku rippuma jäämises peitub ometigi hiilgav lahendus meie algsele probleemi püstitusele. Kui praktik väldib üldteadmisi nagu Sherlock Holmes Maakera kuju, siis teadlane neeldub nendesse. Omades ühiskonnas teistest rohkem mitte-praktilisi teadmisi, suudab ta aga ka viimsena jääda erapooletuks ankruks, kelle jaoks narratiivi küütlev tõeväärtus kõige kauem oma ahvatleva juhuslikkuse säilitab.

Just minu käest tuleb küsida siis, kui ülejäänud arvamusliidrid on massimeedia tulvavee poolt kaasa kantud.