Saabuva sügise taustal panen aga ette hoopis oodata päikese loojumist, et näha veel kaugemalegi. Vaadata õigupoolest suurimasse peeglisse, kuhu meile võimalus on antud vaadata. Kas suudame seejuures omaendagi silmade vahele joonistatud täpile osutada? Lausa müstiliselt kõlab astronoomiline arusaam, et Linnuteed silmitsedes vaatleme tegelikult iseend. Ja siinkohal võimegi sissejuhatuse lõppenuks lugeda, et selle postituse niiöelda tuuma kallale asuda, kus meid omaenese mahla kaanetatuna ootab ees planeedi nimega Maa tulevik
Mainiksin enne veel vaid, et fantaasia, see siivutu voorus, on koostöös kino ja kirjanduse, nende haaravaimate pahedega, meile ette joonistanud kõige erinevama abituse astmega visioone nii Maa tulevikust kui peagi või juba aset leidnud kontaktist väljapoolse tsivilisatsiooniga. Enesestkimõista ei paelu meid nivelleeriva järjekindlusega massimeedias kultiveeritavad narratiivid inimkonna asumi laienemisest Kuule, kus Brad Pitt kuuendiku gravitatsiooni tingimustes võiks ilma rinnahoidjata Angelina Joliega tennist mängida. Kui püüame siiski silma nurgast tablool pilku hoida, on see tingitud vaid meidki nakatanud olümpiaviirusest...
1. Suurte avastuse tunnetusprotsesse jälgides tehtud tähelepanekute kohaselt peetakse neid esmalt naeruväärseiks, seejärel ohtlikeiks ja viimaks iseenesest mõistetavaiks. Suurimate avastuste üldise diskursusega ühendamisel tuleb inimkonnal paratamatult alati silmitsi seista suurema või väiksema traumaga.
2. Üha enam tundub mulle, et Aristotelese loogika on vastuolude ülese loogika erijuht, nii nagu Newtoni füüsika on Relatiivsusteooria, ja sealt edasi valmiva Kvant- ning alles kavanduva Stringiteooria erijuht.
3. Me peaksime vähemalt püüdma vältida Aristotelese viga, kes pakkus küll ühena esimestest empiirilisi tõendeid Pythagorase arusaamale Maakera ümarast kujust, kuid keeldus tunnistamast Päikese vastavust tähtedele, kuna tema arvutuste kohaselt oleks need pidanud veel miljoneid kordi kaugemal asuma...
4. Ulmekirjanduse suureks teeneks pole mitte niivõrd (muuhulgas) tõeste stsenaariumite visandamine kohtumisest tulnukatega, vaid osutamine inimkonna suutmatusele selles olukorras adekvaatselt käituda.
5. Kuna meie galaktikas, ühes lugematute seas, sisaldub umbes 100 miljardit tähte, formuleeris kuulus füüsik Enrico Fermi 1950. aastal Los Alamose laboratooriumi lõunalauas oma kuulsa paradoksi, pärides nõutult: „Where are they? / Where are everybody?“
6. Lisaks lugematuile käsikirjadele ja stsenaariumitele on selle ilmse vastuolu lahendamiseks muuhulgas ellu kutsutud üle maailma lokeeritud arvutite toel kosmosest saabuvaid raadiolaineid skanneeriv senini tulemusetu SETI programm.
7. Käegakatsutavamate tulemuste jälgi ajades leidis juuni viimastel päevadel seda sinna spetsiaalselt otsima lähetatud NASA robotsond Marsilt jäätunud vett. Sond, mille lähetamine läks maksma 420 miljonit dollarit, viib hetkelgi läbi uuringuid elu võimalikkusest Punasel Planeedil.
8. Eelneva taustal kõlab hämmastavalt Oxfordi Ülikooli Inimkonna Tuleviku Instituudi direktori Nick Boström’i vaevalt mõni kuu tagasi mainekas MITi tehnoloogiaajakirjas avaldatud lootus, et Marsilt elu siiski ei leita.
9. Boström toetub oma arutluses kontseptsioonile Suurest Filtrist, mis takistab galaktika avarustes elule ärkavaid tsivilisatsioone galaktikat koloniseerimast. Inimkond, ehk tööriistu kasutavad suure ajuga olendid, asub selle omakorda üheksaks osaks jaotuva filtri eelviimasel, kaheksandal tasandil. Boström jaotab meid ees ootava tuleviku jämedalt kaheks – me kas oleme Suure Filtri juba läbinud, või ootab see meid ees. Oleks muidugi tähelepanuväärne, kui Manhattani projekti kallal töötanud Fermi paradoks sealt samast ka oma lahenduse leiaks. Boström möönab siiski, et tänapäeva riikide tuumaarsenalist kõiki sildu põletavaks deterritorialisatsiooniks esialgu veel ei piisaks, ning maalib XX saj. kirjandusklassikale toetudes mitmeid teisigi apokalüptilisi stsenaariumeid tuleviku tehnoloogia arengusuundadest.
10. Siiski toonitab Böstrom muuhulgas, et eksisteerib arusaamatu võimalus, et kõik meist kaugemale jõudvad galaktilised tsivilisatsioonid mingil salapärasel põhjusel nii raadiolainete kasutamisest kui kosmose vallutamisest loobuvad. Lugeja võib selgelt tunnetada, kui kummastavalt mõjub see oletus Popperi teadusfilosoofiast ning Dawkinsi neodarvinismist läbi vindunud Briti teaduskliimas tegutsevale Boströmile. Ta saab sellest siiski üle, ning maalib artikli lõpuosas vaimustava pildi oma arengu emaüsas jalgu põtkivast inimkonnast, mis alles päikesesüsteemi kammitsaist väljudes oma tõelisele eksitentsile aluse paneb.
11. Enne omalt poolt välja pakutavat alternatiivset lahendust tasub siiski möönda, et tõenäoliselt Matrixi frantsiisist kannustatuna sätestas 2004. a. just Böstrom ise teooria, mille kohaselt viibib kogu inimkond suure tõenäosusega oma järeltulijate poolt loodud arvutisimulatsioonis. Ent pöördugem ajas tagasi ühe teise kultusfilmi ja selle nüüdseks lahkunud ekstsentrikust geeniusest looja poole, kel intervjuus ajakirjale Playboy oli öelda järgmist:
„(O)nce you accept the fact that there are approximately 100 billion stars in our galaxy alone, that each star is a life-giving sun and that there are approximately 100 billion galaxies in just the visible universe. Given a planet in a stable orbit, not too hot and not too cold, and given a few billion years of chance chemical reactions created by the interaction of a sun's energy on the planet's chemicals, it's fairly certain that life in one form or another will eventually emerge. It's reasonable to assume that there must be, in fact, countless billions of such planets where biological life has arisen, and the odds of some proportion of such life developing intelligence are high. Now, the sun is by no means an old star, and its planets are mere children in cosmic age, so it seems likely that there are billions of planets in the universe not only where intelligent life is on a lower scale than man but other billions where it is approximately equal and others still where it is hundreds of thousands of millions of years in advance of us. When you think of the giant technological strides that man has made in a few millennia—less than a microsecond in the chronology of the universe—can you imagine the evolutionary development that much older life forms have taken? They may have progressed from biological species, which are fragile shells for the mind at best, into immortal machine entities—and then, over innumerable eons, they could emerge from the chrysalis of matter transformed into beings of pure energy and spirit. Their potentialities would be limitless and their intelligence ungraspable by humans.“ – Stanley Kubrick
Kubricku poolt visandatav evolutsiooniline arengutee on oma fookuse Boströmi maailmaga diametraalselt polaarsesse vastastiksuhtesse seadnud. Meil jääb vaid tõdeda Heisenbergi määramatusprintsiibi olemasolu, mis sätestab, et teineteisele piisavalt lähedal asuvaid osakesi on võimatu täpselt lokaliseerida.
Ehk jätkub Linnutee avaras peegellaotuses ruumi meile kõigile...Usun, usun, usun.
12. Nick Boströmi artikli leiad siit. 2001: A Space Odyssey on torrentina mitmelt poolt saadaval. Midagi huvitavat aga siit. Ka Wikipedia oli, nagu alati, abiks.
[1] Vahest seda kummastavana kõlab uudis, et ka harakad on ’hiljuti’ peeglitesti läbinud. Järjekordne avastus, mida järjepanu ignoreerida, rünnata, ning viimaks elementaarseks lugeda (me oleme seda ju alati ütelnud, seetõttu olemegi me ju loomi (linde) nende eneste ja teiste eest kaitsnud).
No comments:
Post a Comment