Thursday, January 15, 2009

Kontrollööri eetikast ehk kellele kuuluvad liiprid?



Sissejuhatuseks paar targutavat mõtet sellest, kas nad võiks ka olemata olla / trükkimata jääda; mõtted siis. Inimmõistusele näikse olevat omane teatud polüvalentsus, millest kantuna omandab ajalugu rohmakaist bifurkatsioonipunktidest hoolimata sujuvalt sõrmede vahelt läbi libiseva elastsuse. Kui me selle voolavuse paremaks hoomamiseks laiali venitaksime, jääks vasakusse kätte shovinistlik rahvatarkus: „Kui ma oleksin sama tark, kui minu ämm on tagantjärgi, siis...” ning paremasse tõenäoline põhjus, miks parimatel maletajail ajuti siiski veel raale üle mängida õnnestub.[i] Polüvalentsusest tuleneb omakorda teatav liiasus, mis inimkommunikatsioonile kõige üldisemalt omane on. Kui meil vestluspartneri soovidest ka vähimatki aimu pole, võime paradoksaalsel kombel küllaltki suure tõenäosusega siiski ära arvata tema järgmise lause. Täpsemini, meil on võime t a g a n t j ä r g i tõdeda, et midagi seesugust me kuulda just ootasimegi. Polüvalentsuse definitsiooni kohaselt keegi reaalselt muidugi kuigi tihti selliseid reality-check’e läbi ei vii, mistõttu kasvavadki teineteise otsa kuhjuvatest situatsioonidest välja skriptid. Ma olen vaatluse alla valinud rõhutatult skriptikeskse (=stampse) olukorra, nimelt kontrollööri ja reisija vahel rongis aset leidva dialoogi, ning üritan põgusa etnometodoloogilise kirjelduse abil heita pilku polüvalentsuse sisemusse, kust igasugune narratiivne pööre õigupoolest alguse saab. Korrektse skripti kohaselt pöördub vagunisse sisenenud kontollöör reisija poole, kes esitab talle pileti. Kontrollöör kontrollib selle kehtivust, tagastab reisijale ja soovib edasi liikudes head reisi. Muidugi on võimalik ka variant, et pilet ei osutu kehtivaks. Sellisel juhul teeb kontrollöör fakti kuuldavaks ning mõjuvate põhjuste puudumise korral kirjutab reisija isikut tõendavale dokumendile tuginedes välja trahvi. Juhul kui reisijal isikut tõendavat dokumenti kaasas pole, antakse ta tuvastamiseks ja trahvi määramiseks üle politseile. Välja toodud skeemi lihtsus teenib mitut eesmärki: kiirendada piletite kontrollimise tööprotsessi, minimeerida ausate (s.t. kehtiva piletiga) sõitjate ellu sekkumine ning piletita sõitjate arv. Justnimelt minimeerida, sest täielikult välistada seda viimast punkti ei saa, kuigi paljude legitiimsete reisijate vaatepunktist see kahtlemata niimoodi tunduda võib. Paraku peitub ka kõige rangema silmavaate, koledaima vormimütsi ja triigituimate püksisäärte taga mitte kontrollöör, vaid siiski inimene, oma olemuselt polüvalentne entiteet, mida „jänesed”, ehk sihilikult piletita reisijad, varmad ära on kasutama. Nii teab iga vähegi kogenum vandersell, et kontrolli ei tasu ootama jääda pilgeni täispressitud vagunisse, kus mõnel ausalgi reisijal pakutava teenuse hinna ja kvaliteedi suhe sappi paneb neelama. Samamoodi ei tasu ennast jaanalinnu kombel WC-sse lukustada – parimal juhul vihastad niimoodi vaid kontrollööri, halvimal juhul ka kaassreisijaid. Ei, kontrollööri tuleb oodata vahekäigus, ning pileti puudumine vastu puiklemata koheselt üles tunnistada. Olenevalt näoilmest, kontrollööri tujust ja esitatavaist põhjendustest võib olukord päädida järgmises peatuses maha tõstmisega, aga võib ka mitte. Faktor, mida meeles pidada peitub selles, et Sinu konkreetne isik ei tooda rongifirmale kasumit ega kahjumit. Esimene muutuks ilmsiks alles siis, kui sult mingil kujul raha ära võtta oleks võimalik, ning teine siis, kui sa oma käitumisega ka teisi potentsiaalseid jäneseid kaasa haaraksid. Nii et naerata oma malbet, sinust-mitte-midagi-sõltuvat naeratust, ja tee oma parim, et kontrollöör positiivse energiaga nööpauguni täidetud saaks. Pea meeles, tema töö on juba definitsiooni kohaselt ruttiinne. Tahan aga siinkohal samale situatsioonile ära tuua hoopis omapärasema, tõestisündinud lahenduse, mis lõppes sellega, et ma mitusada kilomeetrit kallist Saksamaad esimese klassi pehmest istmest silme vahelt mööda lasksin. Ma olin Kölnis; ja kell võis olla juba kuus läbi. Veel samal õhtul pidin ma kindlasti Kieli jõudma, kus mulle ühel peol vabapääse oli eraldatud. Oli küll suvine aeg, kuid et neid kaht linna lahutab üle 500 kilomeetri, siis ei tulnud pöidlaküüt enam kõne alla. Seadsin sammud raudteejaama, kus märkasin kohe ka viie minuti pärast lahkuvat Hamburgi kiirrongi. Mõtlesin, et oleksin päästetud. Ja nagu iseenesest viisid jalad mind vagunisse, kuhu ma väga hästi teadsin, mul asja poleks pidanud olema. Rong hakkas liikuma. Mind valdasid korraga hirm ja rahulolu. Ühest küljest, mõtlesin et olen päästetud, kuna enne Hamburgi minu pärast eraldi peatust vaevalt tegema hakatakse. Teisalt ei osanud ma üldse ette kujutada, mida arvatakse jänesest rongis, kus kõikide laudade peale olid asetatud kenasti kokku pakitud Frankurter Allgemained koos dekoratiivse šokolaaditahvliga. Olin silmanurgast ka kontrolle jälginud ja kujutasin juba ette meie peatset kohtumist. Otsustasin anda ennetava löögi ja asusin ise teda otsima. Ühes vahekäigus ma kätte ta saingi. Palusin viisakalt vigases saksa keeles vabandust, ning soovisin teada, kas mainitud rong ikka sõidab Frankfurti. Kontrollöör, kõhukas vormiriides habemik, teatas mulle muidugi pahaselt, et ei, hoopis Hamburgi. Unustasin koheselt oma saksa keele riismed ning asusin talle aktiivselt midagi selgeks tegema, tõenäoliselt midagi Frankfurdis ootavast vanaemast. Küllap oli minu jutu eesmärgiks tal viivitamatult hädapidurit paluda tõmmata. Tal jätkus kannatust umbes kaheks-kolmeks minutiks, enne kui ta rahmas käega mul maha istuda, et ta oma tööd saaks tegema asuda. Lasingi tal minna, ning asusin vargsi Allgemainet veerima. Ilmsesti olin juhtunud esimese klassi vagunisse. Hiljem õnnestus mul herr kontrollööriga ka pisut rahunenult juttu teha. Tahtsin teada, millal on järgmine peatus, ning kas ta ei saaks mul mingil moel võimaldada tasuta tagasi Kölni reisida. Raha oli mul nimelt ju täpselt vaid Frankfurdi pileti jaoks. See tüütas teda lõplikult ning ülejäänud kiirelt möödunud teekonna veetsin juba rahulikus üksinduses.


[i] Vastupidist olukorda, kus polüvalentsus omistatakse raalimõtlemisele, õigemini meetodit selle väite kontrollimiseks, käsitleb minu teadusærtikkel Tal’i test (2008).