’REGULAARSUS’

Regulaarsus on üks neist võtmemõistetest, millega iga strateegia koostamisel kokku puutub.

Üleüldiselt peitub regulaarsuse dimensioon kõikjal, täpsemini igasuguses teadlikus plaanis, sh. ka kommunikatsioonis. Igaühel, st. vaadeldaval kommunikatsiooniüksusel, on võimalik toimida samal moel mingi arv kordi intervalli tagant; siit jõuame teise võtmetermini, teostuse samasuse juurde. „Ilma harjutamata meistriks ei saa,“ kuid geeniuse ja ettemääratuse roll suurmeistrite vormimisel on ägeda debati valdkonnad. Võib arvata, et mõneti saadab inimest teatav puhvertsoon, millest kaunid (edukad) sooritused on võimalilkud nn. ’vana rasva pealt’. Võib isegi väidelda, et pöördudes tagasi vana armastatud harrastuse juurde, ’voolab liikmeisse tagasi saamata jäänud mõnu’. Ometi on vajalikum ka konstruktiivsem lähenemine antud ainesele, mis huvi pakkuvad uurimissuundad vähemalt püüdeliselt defineerib ja neid (kasvõi mängu)teoreetiliselt evalueerib. Seda eelkõige selle taustal, nagu juba mainisimegi, et tavaelu praktikasse see ääretult oluline metakirjeldus teadvuslikult vahetul kujul pea ei jõuagi. Kuid kust ikkagi alustada?

Eriline tähelepanu peab ja saabki olema igas elu faasis jätkamise protsessil. Sest iga protsess isegi on justkui jätk. Alusta algusest ja jõua lõppu välja – universaalne toimimisjuhend, mille edukus seisneb tema valeks osutumise asjaolus. Tõmbame paralleeli eetikaga – liha söömisest loobumiseks kui mõistuslikuks aktiks on võimeline ainult inimene, kuid samamoodi võib just inimeseks olu osutuda päästerõngaks liha söömise jätkamiseks. „Söön liha, sest olen inimene...jne“. Sellistel momentidel võib osutuda õõvastavaks tundmuseks tõsiasi, et ka inimene on ahv. Mil määral sellistesse arutlustesse laskuda, on iga indiviidi vaba valik, kuid võttes arvesse püstitatud probleemi keerukust on naiivne oodata siit pelgalt individuaalset äratundmist – kas jumalal üldse on täringuid millega mängida? on vahest üks tavamõistuselegi haaratavaimaid probleemi püstituse algjuuri, millest alguse otsimises kinni hakata.

Me peame piiritlema jumala primum movens positsiooni. Tajudes selle ülesande raskust juba sammumegi kohe pool sammukest regulaarsusele lähemale. Niivõrd palju, kui sel teemal on sõna võetud, on tekkinud vajadus luua veel üks (meta)kirjeldus. Kuidas sellises meeletus lipp-lipi-peal tähenduskeras toimida(?) – muidugi osutub abi meie silme all lebavaks – pole imestada, vaid ainult nentida, et inimesed pöörduvad selles võimatus olukorras (toimida justkui oleks vaja, aga see on tõeliselt keeruline, võttes arvesse meeletut kõne hulka, millest tuleb latentselt – ja just nimelt latentselt on seda veel raskem teha – üle karjuda) vanasõnade poole. Vanasõnad ise aga kujutavad endast ei midagi muud kui meeletult tihedalt läbi põimitud-mahendatud pastiche’i, millele poina toetudes on võimalik end püsti ajada, ehk ka liikuma sundida. Ma olen võrratult lummatud humanitaarteaduslikust elukorraldusest juhul, kui see suunab inimmõistusi süvenema problemaatikasse nagu näiteks zen-budismi õpetuste ja slovakkia rahvatarkuste (miks mitte saaremaa, hiiumaa, või põlvamaa) võrdlevale käsitlusele. Niiviisi võime me ennast kujundlikult ideaalselt ümber haarata, samas oma olemust täiuslikult iseenese eest jätkuvalt varjates nagu ka uute kihtidega varjutades.

Püüdlik tudeng (teadur) ei jääks otse loomulikult kinni ainult sarnasustesse, nagu ka mitte erinevustesse, vaid leiaks oma tee vastuolude üleses loogikas (para-consistent logic). Idamaade loogika, võime rõhutatult lausuda, et ka budistlik loogika, ongi oma olemuselt ja käsitluselt suuresti vastuolude ülene.

Stop. Paus. Oleme sattunud sisendkohta. Kas võiksime ja peaksime siinkohal andma pigem referatiivse ülevaate idamaade loogikast (mille ürikutesse võib sõna otseses mõttes uppuda – aga ka mitte ainult loogika-alastesse teostesse, vaid ka näiteks Texase ristsõnade aastakäiku võib uppuda – literaalselt), mille käigus me kahtlemata avastaksime mandalaliku teksti isekoondumise võime? Või oleks ausam, nii enese suhtes kui seeläbi lugeja suhtes, päädida ainult sisendpunkti identifitseerimisega (kas sõnalise või mittesõnalisega) ja jätkata ’Pegasuse laineharjal’, visates vette/teksti oma jalge alla ladinakeelseid väljendeid, mis iseenesest ei lisa ju muud, kui (rohkem või vähem eputavaid) vihjeid meeletust kogusest mineviku kõnest?

Viited nagu „stop“ ja „paus“ mõjuvad oma kohatuses muidugi absoluutselt tekstuaalselt, sest nende omandaminegi ju toimub ainult läbi teksti. Tõsiasi on, et olen siinkohal juba õige mitu pausi pidanud, ja oma kurva elu üle järele mõtelnud, kusjuures selle teksti avastasin oma rüperaalist üleüldse pooljuhuslikult ja eesmärgipäratult – õigemini, mul oli hoopis muu eesmärk – õigemini – kas mitte ei peakski me vähemalt esialgu seadma endale kindla eesmärgi – sest ’regulaarsuse analüüs’ an sich mõjub ikka veel joovastavalt, kuid samavõrd ka ängistavalt – üheselt määratleda eesmärgi püstitamise ajahetke seos a) eesmärgi saavutamise ajahetkega b) eesmärgi poole teel olemise ajahetkega, ja viimaks c) lahutada, filtreerida kogu protsessist ajalisus ja jõuda seeläbi regulaarsuse olemuseni?