Semiootikute positsioonist töötuturul

Ilma pikema sissejuhatuseta – milles seisneb minu lisandväärtus?

Vastus – see saab, minu, kui teadlase puhul, seisneda minu teadmistes. Praktiliseks saavutusteks, millegi ära tegemiseks, ma võimeline ei ole. Niisiis, teadmisi saab olla kahte liiki (nagu inimesigi – need, kes segavad bussijuhti, ja need, kes ei sega) praktika kohta käivad ja mitte käivad. Õnnetud on teadlastest need, kes omavad praktika kohta käivaid teadmisi, muidugi ilma oskuseta neid rakendada. Tõepoolest, neid tõrjuvad eemale nii ühed kui teised, viimastel on varuks kõnekäänd: Kes õpetab? See, kes ise ei oska. Seda kiputakse tihtipeale laiendama kõigile teadlastele.

Ometigi on ka teine liik teadlasi – need, kes omavad teadmisi, mis ei käi praktika kohta. Paraku märkab tähelepanelik lugeja kohe, et tegu on tähendusvaakumiga, mida ennekõike just praktilisi teadmisi omavad teadlased on varmad esile tooma – näib, et säärastel teadmistel teadmiste nimel pole mitte mingit rakendust. Nii ongi tõelise, mitte-praktilise, ehk akadeemilise teaduse ja elu vahele seatud barjäär, mida elavalt näitlikustab ülikooli semiootika osakonna raamatukoguhoidja kohale käiv tihe rebimine.

Järgneb mõneti erapoolik katse seda protsessi dekonstrueerida.

Nagu ma mainisin, seisneb minu lisandväärtus, ja saab ainult seisneda, teadmistes, mille järgi pole võimalik toimida. Konkreetsemalt, ma oman rohkem kui keegi teine teadmisi laiast kultuuriga seotud teemadevaldkonnast. „Rohkem kui“ mõjub esmapilgul snooblikult, ja tõesti, olen sunnitud seda väidet kraadivõrra lahjendama – rohkem kui 99% inimestest. Omades umbkaudset aimdust Maakera demograafilisest statistikast, ja teades, et Internet leidis esmajoones prakilist kasutust teadlaste omavahelises suhtlemises, mõjub selline ehk siiski snoob osutus laastavalt viimselegi lootusele endast mingisugustki kasutusväärtust leida, rääkimata lisandväärtusest. Võiks ju olla inimesel, kes ütleb teistele inimestele asju, mida nad ei tea, kasvõi koomiline funktsioon. Tegelikult aga oli „rohkem kui“ juba oma algselt suunitluselt devalueeriv. Kuigi seda on väga raske sõnades edasi anda, seisneb mu mõte enam-vähem selles, et enam teadmine, unikaalne või mitte, jääb ühel momendil paratamatult kinni neisse samadesse kategooriatesse, mis tingivad tunnetuse piiritletuse.

Selline enesemääratlus aga muudab mind kahjuks mitte ainult väärtusetuks, vaid ka ülejäänud ühiskonnast hermeetiliselt isoleerituks. Ainsaks kasutusväärtust omavaks informatsiooniks näib kujunenud konstanteering üleliigsete teadmiste olemasolust mittepraktika kohta. Tekkinud olukorras on osakonnal juba väga raske mingeid sõna-sõnalisi juhiseid toimimiseks anda. Sõnatult, eelsõnaliselt, läbi kombestiku ja kehakeele on siiski võimalik õppejõududel järeltulevat põlvkonda praktilise diskursusega suhestada, ning seda tuleb nimetada ka humanitaaria ning teadusreaalia e-koolile ülemineku takistamise juhtivaks faktoriks.

Elus hakkama saamise käitumisjuhist niisiis sõnalisel kujul ei eksisteeri, küll saame lihtsustatult piiritleda selle ainese, milleks on ebateadus. Tulevane semiootik-, sotsioloog- või filosoof-mittepraktik peab omandama oskuse end sujuvalt piiritlematult põimida seltskondlikku vestlusesse ja ühiskondlikku kõnesse. Selle olematu eesmärgi saavutamiseks on olemas lugematuid erinevaid strateegilisi nüansse, mida me siinkohal ei puuduta – neid võimalikuks tegev tour de force on siiski kõikjal ühine; nimelt tuleneb mittepraktiliste teadmiste iseloomust nende epivalentsus – kord esitatutena on neid võimatu ümber lükata või isegi vaidlustada. Hakkaja noore pseudoteadlase progressioon on kanduda ümber lükkamatusest ja vaidlustamatusest samm haaval heakskiidu ja avaliku marginalisatsioonini.

Niisiis, teadlase ühiskonda rehabiliteerimine näib senise valguses kui mitte võimatu, siis vähemalt oksüümoronlik protsess (’kurb naer’). On ometigi lihtne tõestada, et see nii ei ole. Selleks tuleb vaadelda mitte harjumuspäraselt teadlast kui tava-inimest, vaid pöörata objektiiv ringi, silmitsedes tava-inimest kui teadlast, s.o. mitte-praktiliste teadmiste omajat.

Iga inimese elus vastanduvad kaks protsessi. Nendeks on püüd toimida ja üldistada, (praktika ja teooria). Nende kahe omavaheline keemia ei ole õigupoolest mitte pelgalt vastandus, vaid igasuguse teadvustatuse alus. Sellisel kujul võib nende konflikti algeid leida absoluutselt igalt elu korralduse tasandilt, näiteks nii otsusest poodi minna, kui, rõhutatult, otsusest keskkooli minna. Viimase näite taustal on puhkenud diskussioon riigi poolseist rõhumehhanismidest kutsekooli astujate osakaalu suurendamiseks nende kahe dimensiooni erakordselt läbipõimitud pundar isikliku ja ühiskondliku tähendustasandiga, ning sellisena kindlasti üks neist probleemidest, mille lahti harutamisega semiootikud võiksid kätt proovida. Käimasoleva arutelu juurde tagasi pöördudes pakub suuremat huvi mõningate tegevuste, nagu näites poes käimise paratamattus. Vaevalt pälvib lugeja tõsist tähelepanu vaie, et poes võib käia ka ilma midagi ostmata, „aknaid ostmas“, ometigi avaldub ost läbi reklaami ennekõike kui vabadus, ja alles seejärel kui kohustus. Nende kahe tasandi läbipõimitust antud näite varal iseloomustab praktikas omakorda ostlemine kui psühooloogiline sõltuvus ja isegi haigus (tunnustega hälve).

Antud probleem ilmneb selgemini kui teda vaadelda ka teisest, üldistavast vaatenurgast. Sellest aspektist on inimese vaba tahe ka selle mitte realiseerimine – nii öelda otsus loll olla. Tegu on loomulikult rangelt parempoolse mõttemalliga, millel sellest hoolimata (või just selle tõttu) ei puudu rakendatavus. Juba Peirce nägi oma kuulsa Pragmatitsmi maksiimi – arvesta sellega, millel võib olla tegevusele mõju – järgijaid eelkõige edukate teoinimeste hulgas (teisena, ka praktiliste filosoofide hulgas, kellele ta omal leebel moel isegi omi autoriõigusi meelde tuletas). Üritades inimese mõttemaailma sisemiselt piirata, satume aga kõiki haiguseid ravivale ammendumatule võluallikale. Niiöelda kõik võib olla kokku mitte midagi, ja vastupidi, ning nende vahele tekib veel lõpmatus uut tõeväärtust. Iga moment pakub võimaluse kõigi eelnevate – ja tulevaste – momentide ümber hindamiseks. Tõepoolest, ka nälg võib olla inimesele omaette eesmärk, ning teekond poodi, hüpoteesis, igal järgneval hetkel katkeda, et peale lillede nuusutamist samas, või vastassuunas jätkuda.

Nihilismi langemise vältimiseks peame üle kordama ja täiendama oma senist reaalsuse definitsiooni – reaalsust, kui normaalsuse kompenseerimismehhanismi. Selle kohaselt liidab üksteisele järgnevate momentide sidusus nad kokku eriomase ’vaimse heroiiniga’, millest eralduv energia laob üles kausaalsuse vankumatu legomüüri. Ent eeldades inimese puhul sõltuvuse üle prevaleerivat vaba tahet – eeldades, et ka otsus järele anda on ikkagi ennekõike otsus – põrkame lauspäi kokku mitte-praktika ehk teooria paradoksiga. Tema olemasolu on üheaegselt reaalsuse eeldus ja iseenese olemasolu põhjendus. Seejuures võib ta organismi kui tervikuga omada 1+n suhet. Lahti seletatult peab ta omama vähemalt ühe sideme valiku vabadusega, kuid kuna ta on samas ka iseenese olemasolu garant, võib neid seoseid olla põhimõtteliselt piiritu arv, millele paneb enam või hoopis vähem edukalt piiri organismi füsioloogiline suutlikus.

Sellest perspektiivist omandavad uue tähenduse nii Egiptuse püramiidid kui pangakaartide krediidilimiidid. Samas on enamuse inimeste jaoks tulem siiski praktikaga tugevas korrelatsioonis. Teooria läbi praktika on eduka inimese toimimisjuhend. Sellises olukorras võib tahtlikult lihtsustades väita, et edukaim mööbliese on raamaturiiuli puudumine, ning vahetada välja Paul Kerese tautoloogiaks kujunenud tsitaadi „Ka halb strateegia on parem kui strateegia puudumine,“ asemel „Minimaalne strateegia on parim viis seda omada“.

Ometigi tuleb meil peeglit vaadelda mõlemalt poolt. Nii nagu teooria eneseküllasus loob esiteks igikestva võimaluse elu ümber hinnata, teiseks põhimõttelise võimaluse tema kulgu piirata, loob ta ka võimaluse endasse uppuda. Ent kainelt ironiseerides võib minna kaugemalegi – tänases postmodernistlikus ühiskonnas valitseb ennekõike oht päästerõngaisse lämbuda, mida meile läbi (massi)meedia ohtralt heidetakse. Ehk otsimegi me mitte enam rõngaid-narratiive, vaid vett-reaalsust?

Miks, ja mille nimel meid lämmatada püütakse? osutub käesoleva kirjutise raames lahendamatuks probleemipüstituseks. Üleüldiselt leian ma, et paranoiline positsioon – kes sellest kasu saab? – võib olla hea dialektiline abivahend, kuid mitte lõpp-eesmärk iseeneses. Vastuse õhku rippuma jäämises peitub ometigi hiilgav lahendus meie algsele probleemi püstitusele. Kui praktik väldib üldteadmisi nagu Sherlock Holmes Maakera kuju, siis teadlane neeldub nendesse. Omades ühiskonnas teistest rohkem mitte-praktilisi teadmisi, suudab ta aga ka viimsena jääda erapooletuks ankruks, kelle jaoks narratiivi küütlev tõeväärtus kõige kauem oma ahvatleva juhuslikkuse säilitab.

Just minu käest tuleb küsida siis, kui ülejäänud arvamusliidrid on massimeedia tulvavee poolt kaasa kantud.