(See aasta aja vanune tekst oli üks minu kahest "piletist" poliitikasse. Artikkel, mis Delfis pidi ilmuma, lükati viimasel hetkel tagasi, sest toimetaja Vilja Kiisler ei suutnud leppida minu sooviga avaldada see kunstnikunime (Meelis From Tartu) all. Konarlikust stilistikast hoolimata on teema tänagi, kohalike e-valmiste käimas olles, piisavalt päevakohane. 12.08.2009)
Mitmeti on Eestit tunnustatud kui võimekat e-riiki. Ausalt öeldes tuleb mulle juba aga hirm nahka, kui kuulen taaskord sõnu "Tiigrihüpe", "eValitus" või "tasuta wi-fi". Samas ka uudishimu - kui kaua võidakse ühte - eelistagem Eestimaist - hüljest nülgida, ilma et oht näppu lõigata meil taas kord tõelisi reforme näha saada laseb.
Ma ei taha täna kirjutada ridagi tehnoloogiast. See on juba ammu olemas, ning tõele au andes pole ühelgi välja toodud märksõnal teadusarendusega mingit seost. Ei, see on hoopis süsteemi sisene lineaarne kulgevus, teise nimega stagnatsioon, mis meil, õigemini mille puudumine, e-Eesti oreooli pälvida võimaldas. Kahjuks - või õnneks - iseloomustab süsteemi lineaarsust umbkaudu järgmine valem:
stagnatsioon = süsteemi suurus x arusaam iseenese täiuslikkusest,
mis lahti seletatult tähendab, et mida suurem riik, või mida helgemad valimislubadused, seda mannetum võime üleriiklike uuenduste mastaapseks ellu rakendamiseks.
Eelöeldu taustal võib (ja tulebki) viimase paari aasta suurimaks innovatsiooniks lugeda pensionide kojukande tasuliseks muutumine, ning omistada Maret Maripuule Innovatsiooniaasta peapreemia.
Pöördugem aga irooniast hoopis utoopiasse, ning kujutelgem endale ette, nagu võiks Eesti ka reaalselt millegi innovaatilisega veel hakkama saada. Jääb ju meil alati, Maripuust hoolides või hoolimata, positiivseks valemi esimene pool, ehk madal rahvaarv. Ning oht Maailma meediasse ära kaduda, Eesti peamine välispoliitiline aksioom, on samas ka võimalus struktuursete muudatustega tähelepanu pälvida. Reaalne võimalus.
Eesti suurimaks võimaluseks ja vajaduseks on haldusreformi läbi viimine. Kusjuures kasutades selleks e-Eesti kogemusi, mitte piirdudes vaid sundusliku ja puhtkosmeetilise külade liitumisega, mis algsetest suurtest reformiplaanidest äsja vastu võetud lisaeelarvena järk-järgult lössi vajuks. E-demokraatia ja otsedemokraatia ühendamisel tekkivad võimalused olid paari aasta eest ka Rohelise Erakonna taasasutamiskoosolekutel vaidlusteemaks number üks. Kahjuks pole "reaalpoliitiline" kohanemine võimaldanud neil ideedel laiema üldsuseni kanduda. Alles hiljuti hääletati Riigikogus masendava ükskõiksusega maha Roheliste poolt esitatud eelnõu vabavara kasutamise soodustamiseks riigiasutustes. Seejuures lähtusid Hannes Astok ja teised 'reformarid' oma mahategevates sõnavõttudes Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu eksperthinnagust, mille liikmeteks on muuhulgas sellised 'eksporditiigrid' nagu Microsoft ja tema kümmekond kohalikku edasimüüjat.
Eelnevast lähtuvalt on kerge aru saada, et haldusreformi möödapääsmatust ei tingi kõrged halduskulud, vaid hoopis sügavam otsustuskriis, mille ilminguks küll kõrged kulud ühtlasi on.
Lahenduste leidmiseks on kujunenud olukorras avatud kaks teed: valitsemisreform ja valimisreform.
Valitsemisreform on neist kahest muidugimõista keerulisem, juba oma olemuselt planeerimatu ning lugematust hulgast case by case eraldi vastu võetavaist otsustest koosnev pikaajaline protsess. Lokkava bürokraatia tõrjumiseks on välja käidud ka hüpotees kõikide kohalike omavalitsuste kaotamisest. Õigemini - erastamisest; mis juhtuks, kui valla veebimeister asuks hoopis mõnes teises vallas või pealinnas; kodulehe uudiseid ja sisu toimetaks aga hulk eri kasutusõigustega kasutajaid??
Nii radikaalseks minemiseks puudub esialgu nii poliitiline tahe kui karjuv vajadus. Samas on selge, et vastav mõtteviis on senisest täiesti uus paradigma, millest lähtudes oskuslikumalt riigieelarvet väiksemaks (või miks mitte suuremaks?) opereerida. Näiteks võib tuua majandusministeeriumi liitmise EASiga, mis juba täna tema ülesandeid aktiivselt täitma on asunud, esindades samas ka uut - läbimõeldud - mõtteviisi täitevasutuse ja kodaniku vahelises infovahetuses. EASi kilbile tõstes ei taha ma küll samas sugugi väita, et sealgi asjad ideaalses korras on ning paremuse poole muutuda ei saaks.
Muutuste ellu viimise lihtsustamiseks, ja õigupoolest võimalikustamiseks, on aga vajalik läbi viia...
Valimisreform.
Igasugune süsteem kui tervik õpib oma vigadest. Kahtlemata on ka riik vaadeldav kui tervik, ent selle terviku sees haigutab lai ning üha sügavam lõhe võimu kandja ning elluviijate vahel. Vaevalt keegi meist kujutab ette dialoogi, ei tavaelus, äris, teaduses, ega isegi religioonis, kus küsimusele järgneks vastus nelja-viie aastase viitajaga. Paraku just selline on traditsioonile tuginev tänane poliitiline reaalsus. Seeläbi laienevad süsteemse käitumise tunnused üha enam võimu elluviijatele ja üha vähem riigile. Halbade otsuste vältimisega muutub samaväärseks või veel tähtsamakski oskus neid leevendada, tuimestada või kinni mätsida. Me ju usume siiski demokraatia eelistesse despootia ees? Võtkem siis suund otsedemokraatiale, ehk olukorrale kus igale otsusele võib, saab ja peab järgnema vahetu tagasiside.
Mul on hea meel, et saan viimaks letti lüüa veel ühe e-asja, mille üle Eesti võib tõeliselt uhke olla. ID-kaardi rakendamine on kulgenud küll üle kivide ja kändude, ent siiski on tegu suunatud protsessiga, mille sisu ja kasu osas ühiskonnas laiem konsensus valitseb. Salapärase akronüümi RIA taha varjunud Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuses töötavatele inimestele ei tule järgnev sugugi üllatusena. Juba täna, nagu ka eile ja aasta tagasi, on mõeldav stsenaarium, kus valik sooritatakse mitte sirmi taga valimiskabiinis, vaid ka pangakontoris, rahaautomaadis, supermarketis või suisa Internetis.
Ent samamoodi osutub vaid fiksatsiooniks ka valiku sooritamise aeg. Riigikogu - tegelegem tõeliste probleemidega, nende sisu, mitte pelga vormiga. Selle asemel, et keelustada valimiskampaaniaid, tuleb keelustada valimised. Õigemini, muuta nad üldiseks, nagu teatavasti sätestab ka meie Põhiseadus. Üldine, uues ja selges arusaamas, tähendab, et igal kodanikul on ainuisikuline kontroll oma hääle üle, ning õigus seda reaalajas väljendada.
Praktikas tähendabki valimisreform seda, et igale valimisõiguslikule kodanikule luuakse võimalus läbi kodanikuportaali seaduste loomises kaasa rääkida, sealhulgas valminud eelnõude jõustumise üle hääletada. Samal ajal pole seadusandlik töö tasustatav ega kohustuslik - iga hetk võib kodanik oma hääle konkreetse eelnõu piires või läbiulatuvalt vastavalt reglemendile moodustatud kodanike ühendusele - parteile - delegeerida; ning iga kell ka oma delegeeringut muuta.
Pole olemas mitte ühtegi seadust, mille üle otsustamisega kõrgeima võimu kandja, rahvas, hakkama ei saaks. Kõlab küll populistlikult ja isegi läilalt, aga mis sest! Unustagem revolutsioon - müügem see maha - iseendale!
Kindlasti haarab, või on juba haaranud stagnante hirm, mis edasi saab. Kas puhkeb sõda Venemaaga, erastatakse elektrijaamad, lõpetatakse Afganistaani-missioon või kõik kolm korraga? Tegelikult ei muutu päevapealt mitte kui midagi. Vabadus on kohustus; ja otsustus on töö. Töö mõõduks on efektiivsus, ning kui on olemas usaldusväärne platvorm, kellele oma hääl delegeerida, siis seda ka tehakse. Parteid ei kao kuhugi. Muutub vaid nende tegevuse orientatsioon. Kui seni kulus enamus aega koalitsiooniläbirääkimistele ja üksteise umbusaldamisele, siis nüüd saab 'kohtumistest valijatega' poliitiline tõsiasi. Kuluaaride asemel tõuseb poliitilisele püünele Riigikogu infotund. ETV poliitikasaadete toimetus ületab töötajate arvult sporditoimetuse. Eesti viib läbi reformi, millest suured riigid õppust võtavad, ja seekord mitte vastupidi.
Mitmeti on Eestit tunnustatud kui võimekat e-riiki. Ausalt öeldes tuleb mulle juba aga hirm nahka, kui kuulen taaskord sõnu "Tiigrihüpe", "eValitus" või "tasuta wi-fi". Samas ka uudishimu - kui kaua võidakse ühte - eelistagem Eestimaist - hüljest nülgida, ilma et oht näppu lõigata meil taas kord tõelisi reforme näha saada laseb.
Ma ei taha täna kirjutada ridagi tehnoloogiast. See on juba ammu olemas, ning tõele au andes pole ühelgi välja toodud märksõnal teadusarendusega mingit seost. Ei, see on hoopis süsteemi sisene lineaarne kulgevus, teise nimega stagnatsioon, mis meil, õigemini mille puudumine, e-Eesti oreooli pälvida võimaldas. Kahjuks - või õnneks - iseloomustab süsteemi lineaarsust umbkaudu järgmine valem:
stagnatsioon = süsteemi suurus x arusaam iseenese täiuslikkusest,
mis lahti seletatult tähendab, et mida suurem riik, või mida helgemad valimislubadused, seda mannetum võime üleriiklike uuenduste mastaapseks ellu rakendamiseks.
Eelöeldu taustal võib (ja tulebki) viimase paari aasta suurimaks innovatsiooniks lugeda pensionide kojukande tasuliseks muutumine, ning omistada Maret Maripuule Innovatsiooniaasta peapreemia.
Pöördugem aga irooniast hoopis utoopiasse, ning kujutelgem endale ette, nagu võiks Eesti ka reaalselt millegi innovaatilisega veel hakkama saada. Jääb ju meil alati, Maripuust hoolides või hoolimata, positiivseks valemi esimene pool, ehk madal rahvaarv. Ning oht Maailma meediasse ära kaduda, Eesti peamine välispoliitiline aksioom, on samas ka võimalus struktuursete muudatustega tähelepanu pälvida. Reaalne võimalus.
Eesti suurimaks võimaluseks ja vajaduseks on haldusreformi läbi viimine. Kusjuures kasutades selleks e-Eesti kogemusi, mitte piirdudes vaid sundusliku ja puhtkosmeetilise külade liitumisega, mis algsetest suurtest reformiplaanidest äsja vastu võetud lisaeelarvena järk-järgult lössi vajuks. E-demokraatia ja otsedemokraatia ühendamisel tekkivad võimalused olid paari aasta eest ka Rohelise Erakonna taasasutamiskoosolekutel vaidlusteemaks number üks. Kahjuks pole "reaalpoliitiline" kohanemine võimaldanud neil ideedel laiema üldsuseni kanduda. Alles hiljuti hääletati Riigikogus masendava ükskõiksusega maha Roheliste poolt esitatud eelnõu vabavara kasutamise soodustamiseks riigiasutustes. Seejuures lähtusid Hannes Astok ja teised 'reformarid' oma mahategevates sõnavõttudes Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu eksperthinnagust, mille liikmeteks on muuhulgas sellised 'eksporditiigrid' nagu Microsoft ja tema kümmekond kohalikku edasimüüjat.
Eelnevast lähtuvalt on kerge aru saada, et haldusreformi möödapääsmatust ei tingi kõrged halduskulud, vaid hoopis sügavam otsustuskriis, mille ilminguks küll kõrged kulud ühtlasi on.
Lahenduste leidmiseks on kujunenud olukorras avatud kaks teed: valitsemisreform ja valimisreform.
Valitsemisreform on neist kahest muidugimõista keerulisem, juba oma olemuselt planeerimatu ning lugematust hulgast case by case eraldi vastu võetavaist otsustest koosnev pikaajaline protsess. Lokkava bürokraatia tõrjumiseks on välja käidud ka hüpotees kõikide kohalike omavalitsuste kaotamisest. Õigemini - erastamisest; mis juhtuks, kui valla veebimeister asuks hoopis mõnes teises vallas või pealinnas; kodulehe uudiseid ja sisu toimetaks aga hulk eri kasutusõigustega kasutajaid??
Nii radikaalseks minemiseks puudub esialgu nii poliitiline tahe kui karjuv vajadus. Samas on selge, et vastav mõtteviis on senisest täiesti uus paradigma, millest lähtudes oskuslikumalt riigieelarvet väiksemaks (või miks mitte suuremaks?) opereerida. Näiteks võib tuua majandusministeeriumi liitmise EASiga, mis juba täna tema ülesandeid aktiivselt täitma on asunud, esindades samas ka uut - läbimõeldud - mõtteviisi täitevasutuse ja kodaniku vahelises infovahetuses. EASi kilbile tõstes ei taha ma küll samas sugugi väita, et sealgi asjad ideaalses korras on ning paremuse poole muutuda ei saaks.
Muutuste ellu viimise lihtsustamiseks, ja õigupoolest võimalikustamiseks, on aga vajalik läbi viia...
Valimisreform.
Igasugune süsteem kui tervik õpib oma vigadest. Kahtlemata on ka riik vaadeldav kui tervik, ent selle terviku sees haigutab lai ning üha sügavam lõhe võimu kandja ning elluviijate vahel. Vaevalt keegi meist kujutab ette dialoogi, ei tavaelus, äris, teaduses, ega isegi religioonis, kus küsimusele järgneks vastus nelja-viie aastase viitajaga. Paraku just selline on traditsioonile tuginev tänane poliitiline reaalsus. Seeläbi laienevad süsteemse käitumise tunnused üha enam võimu elluviijatele ja üha vähem riigile. Halbade otsuste vältimisega muutub samaväärseks või veel tähtsamakski oskus neid leevendada, tuimestada või kinni mätsida. Me ju usume siiski demokraatia eelistesse despootia ees? Võtkem siis suund otsedemokraatiale, ehk olukorrale kus igale otsusele võib, saab ja peab järgnema vahetu tagasiside.
Mul on hea meel, et saan viimaks letti lüüa veel ühe e-asja, mille üle Eesti võib tõeliselt uhke olla. ID-kaardi rakendamine on kulgenud küll üle kivide ja kändude, ent siiski on tegu suunatud protsessiga, mille sisu ja kasu osas ühiskonnas laiem konsensus valitseb. Salapärase akronüümi RIA taha varjunud Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuses töötavatele inimestele ei tule järgnev sugugi üllatusena. Juba täna, nagu ka eile ja aasta tagasi, on mõeldav stsenaarium, kus valik sooritatakse mitte sirmi taga valimiskabiinis, vaid ka pangakontoris, rahaautomaadis, supermarketis või suisa Internetis.
Ent samamoodi osutub vaid fiksatsiooniks ka valiku sooritamise aeg. Riigikogu - tegelegem tõeliste probleemidega, nende sisu, mitte pelga vormiga. Selle asemel, et keelustada valimiskampaaniaid, tuleb keelustada valimised. Õigemini, muuta nad üldiseks, nagu teatavasti sätestab ka meie Põhiseadus. Üldine, uues ja selges arusaamas, tähendab, et igal kodanikul on ainuisikuline kontroll oma hääle üle, ning õigus seda reaalajas väljendada.
Praktikas tähendabki valimisreform seda, et igale valimisõiguslikule kodanikule luuakse võimalus läbi kodanikuportaali seaduste loomises kaasa rääkida, sealhulgas valminud eelnõude jõustumise üle hääletada. Samal ajal pole seadusandlik töö tasustatav ega kohustuslik - iga hetk võib kodanik oma hääle konkreetse eelnõu piires või läbiulatuvalt vastavalt reglemendile moodustatud kodanike ühendusele - parteile - delegeerida; ning iga kell ka oma delegeeringut muuta.
Pole olemas mitte ühtegi seadust, mille üle otsustamisega kõrgeima võimu kandja, rahvas, hakkama ei saaks. Kõlab küll populistlikult ja isegi läilalt, aga mis sest! Unustagem revolutsioon - müügem see maha - iseendale!
Kindlasti haarab, või on juba haaranud stagnante hirm, mis edasi saab. Kas puhkeb sõda Venemaaga, erastatakse elektrijaamad, lõpetatakse Afganistaani-missioon või kõik kolm korraga? Tegelikult ei muutu päevapealt mitte kui midagi. Vabadus on kohustus; ja otsustus on töö. Töö mõõduks on efektiivsus, ning kui on olemas usaldusväärne platvorm, kellele oma hääl delegeerida, siis seda ka tehakse. Parteid ei kao kuhugi. Muutub vaid nende tegevuse orientatsioon. Kui seni kulus enamus aega koalitsiooniläbirääkimistele ja üksteise umbusaldamisele, siis nüüd saab 'kohtumistest valijatega' poliitiline tõsiasi. Kuluaaride asemel tõuseb poliitilisele püünele Riigikogu infotund. ETV poliitikasaadete toimetus ületab töötajate arvult sporditoimetuse. Eesti viib läbi reformi, millest suured riigid õppust võtavad, ja seekord mitte vastupidi.
No comments:
Post a Comment