Protsessitsüklite taandamisel jõuame viimaks paratamatult välja kopeerumiseni. Kopeerumine on kõige alus, kuna kõik taandub lõppkokkuvõttes alghulka kuuluvaist elementidest või meetoditest koopiate moodustamisele. Võetakse midagi, ja tehakse sellest täpselt seesama. Igale muutusele allutatud elemendile või meetodile on sisse kodeeritud püüdlus ennast enne omakorda teisteks elementideks ümber kujunemist kopeerida lasta. Ad infinitum.
Oluline on siiski kohe ära märkida, et kopeerumine ei saa seejuures toimuda ilma välismõjudeta. Alati peab olemas olema elemendi või meetodi väline aines, mida enda moodi ümber kujundada. Küsimus, mis meid huvitab, lasub seejuures valiku olemasolus ja olulisuses välissubstantsiga vastasmõjju asumisel, ning veel enam, valiku evolutsioonilises positsioonis kopeerumise suhtes.
Interpretatsioon on kategooria, mis eeldab valikuvabadust, vaba tahet ja mõtlemisvõimet. Mõtlemine, tahe ja valik on kategooriad, mis iseloomustavad musta karpi, kuhu sisestatud elementidest moodustatakse kopeerimise suhtes alternatiivne reaalsus, mille loogilistes piirides langetuvad keskkonda ümber kujundavad evolutsioonilined otsused.
Kopeerimise vaatepunktist mingisugust valikut ei eksisteeri, on vaid püüd ennast kopeerida. Igasugune altruism seletub lahti läbi evolutsioonilise matemaatika ja mänguteooria, mille abil on võimalik kaevuda just nii sügavale, kui parajasti soov on. Põhiaksioomi kopeeruvate elementide esmasusest see virrvarr vähimalgi määral ei kõiguta. Igasugune areng seletab ennast lahti (ka) läbi kopeerumise.
Püüame siinkohal siiski võimatut, ehk valikulist struktuuri, mis võimaldaks kopeerumist ümber haarata. Arv „5“ pole seejuures numeroloogiliselt kuigi oluline, umbes sama oluline kui oluline võiks olla väide, et tuult saab tallata viiel erineval moel. Ent siiski...
Üks võimalus on kujutada ette surematut organismi, mis enesest koopiaid ei valmista. Pung ja risoom varustavad meid ’elavate’ näidetega vastavalt botaanikast ja infotehnoloogiast, et säärane eksistentsialistlik metatasand on võimalik ja elujõuline. (Punga ja risoomi komparativistlik analüüs on seejuures teema tulevasteks biosemiootilisteks uurimusteks.)
Teine võimalus on vaadelda omakorda selliseid metatasandeid, kus algelementide kombinatoorika ei suuda süsteemi kui terviku arenguid mõjutada. Tegu oleks bioinformaatika ja semiootika vahele jääva uurimissuunaga, mis läbi mastaapsete andmemudelite peaks suutma vastata küsimustele kõrgemate kognitiivprotsesside nukleotiidsest predetermineeritusest, ning muuhulgas näiteks ka sellest, kas psühhoanalüüsi laialdane levik 20. sajandil, mis tõi kaasa i- ja d-hääliku laialdase kopeerimise, omas mingit seost i- ja d-hääliku lausumise lihtsuse ja universaalsusega (nt. vene keele Shtsh ees). Tõenäoliselt jõuame varem või hiljem arusaamisele, et algelementide kaudu ei ole võimalik reaalsust kogu selle keerukuses hõlmata, ning peaksime otsima filtreerivaid vahetasandeid, millest küllap efektiivseimaks võiks osutuda seesama – vaba valik.
Kolmas võimalus on vaadelda välja surnud liikide arengut, ja püüda identiftseerida kujuteldavat punkti aegruumis, kus näiteks dionsaurustel oleks olnud võimalik ellu jääda, ning seejärel tõestada, et saatusliku momendi ületamine on kopeerimise vahenditega saavutamatu. Selle tõdemuse ümber pöörates saame, et ellu jäämine (elus püsimine) tuleneb otseselt vabast tahtest elus püsida.
Neljas võimalus on siiski püüda altruismi iseseisvust, st. kopeerumisest sõltumatust tõestada. Näha elujõudu immateriaalses altruismis – st. igasuguse kehalisuse kaotanud teiste heaks toimimises. Enesevigastajatest teadjamehed. Kunstnike tööd, mille hind tõuseb pärast kunstniku surma. Paraku ei tõesta see tee siiski midagi enamat peale memeetika ja geneetika paralleelse komplementaarsuse ja osutub sellisena vaid kopeerumise ülemuslikkust tugevdavaks mõttekäiguks.
Viies võimalus seisneb ilu käsitlemises evolutsioonilise faktorina. Kui ilu on optsioon, milles väljendub päriliku materiali suurem kopeerimistõenäosus tulevikus, siis sellisena sõltub tema likviidsus agendi hinnangust tuleviku konjunktuuri kohta, õigemini selle hinnangu potentsiaalsest paikapidavusest. Kopeerumise ülemuslikkuse puhul kanduksid seega edasi ilu väärtust tulevikus õigesti kalkuleerivad geenid-spekulandid (defineerides ilu kui midagi olemuslikult kasutut). Paraku on seksuaalne valik oma olemuselt (üldjuhul) kahepoolne valik. Ilu ei hinnata mitte neutraalselt objektiivselt, ega isegi mitte subjektiivselt, vaid interindividuaalselt tasandilt. Seega tundub mulle vähemalt hetkel, et õigem on rääkida kahe poole vahelise immateriaalse teadvusseisundi edasikandumisest, mis leiab endale materiaalse kehastuse poolte kombineeritud geenides; aga eelneb sellele nii tähenduslikus kui ajalises hierarhias.
Seega allub kopeerumine mõtestatud valikule, ja mitte vastupidi.
No comments:
Post a Comment