Otse? Vabalt!!

(See aasta aja vanune tekst oli üks minu kahest "piletist" poliitikasse. Artikkel, mis Delfis pidi ilmuma, lükati viimasel hetkel tagasi, sest toimetaja Vilja Kiisler ei suutnud leppida minu sooviga avaldada see kunstnikunime (Meelis From Tartu) all. Konarlikust stilistikast hoolimata on teema tänagi, kohalike e-valmiste käimas olles, piisavalt päevakohane. 12.08.2009)


Mitmeti on Eestit tunnustatud kui võimekat e-riiki. Ausalt öeldes tuleb mulle juba aga hirm nahka, kui kuulen taaskord sõnu "Tiigrihüpe", "eValitus" või "tasuta wi-fi". Samas ka uudishimu - kui kaua võidakse ühte - eelistagem Eestimaist - hüljest nülgida, ilma et oht näppu lõigata meil taas kord tõelisi reforme näha saada laseb.

Ma ei taha täna kirjutada ridagi tehnoloogiast. See on juba ammu olemas, ning tõele au andes pole ühelgi välja toodud märksõnal teadusarendusega mingit seost. Ei, see on hoopis süsteemi sisene lineaarne kulgevus, teise nimega stagnatsioon, mis meil, õigemini mille puudumine, e-Eesti oreooli pälvida võimaldas. Kahjuks - või õnneks - iseloomustab süsteemi lineaarsust umbkaudu järgmine valem:

stagnatsioon = süsteemi suurus x arusaam iseenese täiuslikkusest,

mis lahti seletatult tähendab, et mida suurem riik, või mida helgemad valimislubadused, seda mannetum võime üleriiklike uuenduste mastaapseks ellu rakendamiseks.

Eelöeldu taustal võib (ja tulebki) viimase paari aasta suurimaks innovatsiooniks lugeda pensionide kojukande tasuliseks muutumine, ning omistada Maret Maripuule Innovatsiooniaasta peapreemia.

Pöördugem aga irooniast hoopis utoopiasse, ning kujutelgem endale ette, nagu võiks Eesti ka reaalselt millegi innovaatilisega veel hakkama saada. Jääb ju meil alati, Maripuust hoolides või hoolimata, positiivseks valemi esimene pool, ehk madal rahvaarv. Ning oht Maailma meediasse ära kaduda, Eesti peamine välispoliitiline aksioom, on samas ka võimalus struktuursete muudatustega tähelepanu pälvida. Reaalne võimalus.

Eesti suurimaks võimaluseks ja vajaduseks on haldusreformi läbi viimine. Kusjuures kasutades selleks e-Eesti kogemusi, mitte piirdudes vaid sundusliku ja puhtkosmeetilise külade liitumisega, mis algsetest suurtest reformiplaanidest äsja vastu võetud lisaeelarvena järk-järgult lössi vajuks. E-demokraatia ja otsedemokraatia ühendamisel tekkivad võimalused olid paari aasta eest ka Rohelise Erakonna taasasutamiskoosolekutel vaidlusteemaks number üks. Kahjuks pole "reaalpoliitiline" kohanemine võimaldanud neil ideedel laiema üldsuseni kanduda. Alles hiljuti hääletati Riigikogus masendava ükskõiksusega maha Roheliste poolt esitatud eelnõu vabavara kasutamise soodustamiseks riigiasutustes. Seejuures lähtusid Hannes Astok ja teised 'reformarid' oma mahategevates sõnavõttudes Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu eksperthinnagust, mille liikmeteks on muuhulgas sellised 'eksporditiigrid' nagu Microsoft ja tema kümmekond kohalikku edasimüüjat.

Eelnevast lähtuvalt on kerge aru saada, et haldusreformi möödapääsmatust ei tingi kõrged halduskulud, vaid hoopis sügavam otsustuskriis, mille ilminguks küll kõrged kulud ühtlasi on.

Lahenduste leidmiseks on kujunenud olukorras avatud kaks teed: valitsemisreform ja valimisreform.

Valitsemisreform on neist kahest muidugimõista keerulisem, juba oma olemuselt planeerimatu ning lugematust hulgast case by case eraldi vastu võetavaist otsustest koosnev pikaajaline protsess. Lokkava bürokraatia tõrjumiseks on välja käidud ka hüpotees kõikide kohalike omavalitsuste kaotamisest. Õigemini - erastamisest; mis juhtuks, kui valla veebimeister asuks hoopis mõnes teises vallas või pealinnas; kodulehe uudiseid ja sisu toimetaks aga hulk eri kasutusõigustega kasutajaid??

Nii radikaalseks minemiseks puudub esialgu nii poliitiline tahe kui karjuv vajadus. Samas on selge, et vastav mõtteviis on senisest täiesti uus paradigma, millest lähtudes oskuslikumalt riigieelarvet väiksemaks (või miks mitte suuremaks?) opereerida. Näiteks võib tuua majandusministeeriumi liitmise EASiga, mis juba täna tema ülesandeid aktiivselt täitma on asunud, esindades samas ka uut - läbimõeldud - mõtteviisi täitevasutuse ja kodaniku vahelises infovahetuses. EASi kilbile tõstes ei taha ma küll samas sugugi väita, et sealgi asjad ideaalses korras on ning paremuse poole muutuda ei saaks.

Muutuste ellu viimise lihtsustamiseks, ja õigupoolest võimalikustamiseks, on aga vajalik läbi viia...

Valimisreform.

Igasugune süsteem kui tervik õpib oma vigadest. Kahtlemata on ka riik vaadeldav kui tervik, ent selle terviku sees haigutab lai ning üha sügavam lõhe võimu kandja ning elluviijate vahel. Vaevalt keegi meist kujutab ette dialoogi, ei tavaelus, äris, teaduses, ega isegi religioonis, kus küsimusele järgneks vastus nelja-viie aastase viitajaga. Paraku just selline on traditsioonile tuginev tänane poliitiline reaalsus. Seeläbi laienevad süsteemse käitumise tunnused üha enam võimu elluviijatele ja üha vähem riigile. Halbade otsuste vältimisega muutub samaväärseks või veel tähtsamakski oskus neid leevendada, tuimestada või kinni mätsida. Me ju usume siiski demokraatia eelistesse despootia ees? Võtkem siis suund otsedemokraatiale, ehk olukorrale kus igale otsusele võib, saab ja peab järgnema vahetu tagasiside.

Mul on hea meel, et saan viimaks letti lüüa veel ühe e-asja, mille üle Eesti võib tõeliselt uhke olla. ID-kaardi rakendamine on kulgenud küll üle kivide ja kändude, ent siiski on tegu suunatud protsessiga, mille sisu ja kasu osas ühiskonnas laiem konsensus valitseb. Salapärase akronüümi RIA taha varjunud Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuses töötavatele inimestele ei tule järgnev sugugi üllatusena. Juba täna, nagu ka eile ja aasta tagasi, on mõeldav stsenaarium, kus valik sooritatakse mitte sirmi taga valimiskabiinis, vaid ka pangakontoris, rahaautomaadis, supermarketis või suisa Internetis.

Ent samamoodi osutub vaid fiksatsiooniks ka valiku sooritamise aeg. Riigikogu - tegelegem tõeliste probleemidega, nende sisu, mitte pelga vormiga. Selle asemel, et keelustada valimiskampaaniaid, tuleb keelustada valimised. Õigemini, muuta nad üldiseks, nagu teatavasti sätestab ka meie Põhiseadus. Üldine, uues ja selges arusaamas, tähendab, et igal kodanikul on ainuisikuline kontroll oma hääle üle, ning õigus seda reaalajas väljendada.

Praktikas tähendabki valimisreform seda, et igale valimisõiguslikule kodanikule luuakse võimalus läbi kodanikuportaali seaduste loomises kaasa rääkida, sealhulgas valminud eelnõude jõustumise üle hääletada. Samal ajal pole seadusandlik töö tasustatav ega kohustuslik - iga hetk võib kodanik oma hääle konkreetse eelnõu piires või läbiulatuvalt vastavalt reglemendile moodustatud kodanike ühendusele - parteile - delegeerida; ning iga kell ka oma delegeeringut muuta.

Pole olemas mitte ühtegi seadust, mille üle otsustamisega kõrgeima võimu kandja, rahvas, hakkama ei saaks. Kõlab küll populistlikult ja isegi läilalt, aga mis sest! Unustagem revolutsioon - müügem see maha - iseendale!

Kindlasti haarab, või on juba haaranud stagnante hirm, mis edasi saab. Kas puhkeb sõda Venemaaga, erastatakse elektrijaamad, lõpetatakse Afganistaani-missioon või kõik kolm korraga? Tegelikult ei muutu päevapealt mitte kui midagi. Vabadus on kohustus; ja otsustus on töö. Töö mõõduks on efektiivsus, ning kui on olemas usaldusväärne platvorm, kellele oma hääl delegeerida, siis seda ka tehakse. Parteid ei kao kuhugi. Muutub vaid nende tegevuse orientatsioon. Kui seni kulus enamus aega koalitsiooniläbirääkimistele ja üksteise umbusaldamisele, siis nüüd saab 'kohtumistest valijatega' poliitiline tõsiasi. Kuluaaride asemel tõuseb poliitilisele püünele Riigikogu infotund. ETV poliitikasaadete toimetus ületab töötajate arvult sporditoimetuse. Eesti viib läbi reformi, millest suured riigid õppust võtavad, ja seekord mitte vastupidi.

Brasiilia - Pardode Pärusmaa

Universitas Tartuensisele

Terve augustikuu avanes mul võimalus veeta Tartu Ülikooli Kultuuriteooria tippkeskuse uurijana salapärases Brasiilias. Liaanidel pikutavate iguaanide ja rannaliiva kaunistavate bikiinide kõrval oli seekordsel reisil ometi ka käegakatsutavam eesmärk - nooruslikku ja urbaniseerunud ühiskonda piiratud ajaga sisemiselt tunnetama ja ära tundma õppida.

Uurimismeetodina olin plaaninud kasutada järk-järgulist sulandumist koos pidevate välkeksperimentide läbi viimisega; nii-öelda 'tagurpidi-ajakirjandust', kus retsipientidele edastatava alginfo toodab ajakirjanik ise, oodates neilt selle põhjal kommentaare ja üldistavat analüüsi, et seejärel omakorda üldpilt kokku sobitada.

Kogetut üheainsa sõnaga kokku võttes võib vist öelda küll, et Brasiilia toimib. Õigemini kindlasti, kuna tegu on Maailma riikide seas suuruselt kümnenda majandusega, mida iseloomustavad külluslikud loodusvarad, noor elanikkond ja kõrge linnastumise aste. Sama selge on ka see, et enne globaalsete arengute juhtimisel kaasa rääkima asumist peab see riik jagu saama omaenese üksteisega läbipõimunud sotsiaalsetest valupunktidest. Millest sõltub kummatigi kogu Planeedi tulevik.

Brasiilia on maailma suurimaid kohvi, suhkru ja sojaubade eksportijaid. Peamiselt neegrite poolt suhkruroo- ja kohviistandustes sajandite vältel tehtud tööst on aga kujunenud Brasiilia kultuuriline baasarhetüüp, mis ei väljendu sugugi ainult kulinaarses magusaarmastuses. Tähtis on mõista, et valgete plantaatorite suhtumine orjadesse ei ole võrdsutatav orjakaupmeeste omaga. Kui viimaste puhul oli määravaks logistiline kvantiteet, siis istanduse omanike jaoks oli mustanahaliste näol tegu peamiste töövahenditega, mida tuli hästi hoida, toita ja treenida, ning võimaluse korral paljundada. Samas nendega ka läbi saada, sest maad oli käes palju ning vahemaad keskuste vahel üüratud. Orje võisid sealhulgas omada ka orjad, ning edulisemad neist nii tegidki. Seda tähele pannes on kergem mõista brazileirode suhtumist inimkehasse ja elusse laiemalt. Brasiilias osatakse nii naiselikku kui ka mehelikku ilu hinnata, nagu seda ohtralt välja pakkuda. Suurema osa aastast vältav 'rannailm' muidugi ainult soosib seda. Levinud Brasiilia kõnekäänu kohaselt ei vaja armastus sõnu, ning suhteid võib tõepoolest sobitada nii tänaval, ühistranspordis kui suurematel väljakutel reede õhtuti aset leidvatel bailedel. Karnevali ajal kasvõi portugali keelt valdamata. Liites sellele kõigele põlvkondade vältel aset leidnud põhjaliku geneetilise segunemise, võib aru saada, miks Brasiilia päritolu modellid maailma moelavadel nii menukaks on kujunenud. Tippmodellide nagu Ana Beatriz Barros, Adriana Lima ja Isabeli Fontana puhul on tegu rahvuslike kangelastega, kelle maine ja tuntus sugugi palju jalgpallurite omast maha ei jää.

Väide, et jalgpall on Brasiilias religiooniks, nõuab ometigi religiooni mõiste kohalikus mõistes ümber vaatamist. Selge on see, et need kaks mõistet omavahel tihedalt läbi on põimunud. Brasiilia kirikutes aset leidvad missad ja jumalateenistused on sündmused, kuhu tullakse üksi ja perekondlikult, kuid ikka selleks, et koguduse elust ühiselt osa saada. Kontraste Eesti kirikutes kogetuga on küllaldaselt, kasvõi selles, et viiruki asemel täidab pühamut meeldiv puuviljalõhn ning orelit võib sama hästi asendada basskitarr. Jumalateenistuse rütm on kiire ja kontrastne nagu Brasiilia elu või jalgpall laiemalt. Ühel hetkel võib tonaalsus olla pisarate äärel, ent paar minutit hiljem, peale armuleiva jagamist, tögab jutlustaja kogudust juba liikmemaksu teemadel nii, et kõik kaasa naeravad. Samas on jalgpalli puhul tegu kui mitte sakraalse siis vähemalt ideoloogilise nähtusega selle sõna kõige laiemas tähenduses, võrreldav vahest eestlaste laulupeotraditsiooniga. Brasiilia talupojad asusid varemalt juba laupäeva õhtul teele, et pühapäeva keskpäeval pall kindlasti lahti lüüa. Mängu kestel võivad emotsioonid, eriti kohtuniku suhtes, päris kõrgele tõusta, ent lõppkokkuvõttes jäi vähemalt minule mulje, et mängu ilu hindavad brazileirod tulemusest hoopis kõrgemalt. Enne ja pärast mängu eralduvad võistkonnad väljaku eri nurkadesse, et omavahel kaelustades palvetada. Teatavas mõttes on kindlasti tegu ka ühiskondliku surveventiiliga, või nimetagem lausa varidemokraatiaga, milles mustanahalised enda arvamust läbi kehakeele välja elada saavad. Seejuures ärgem unustagem, et tegu on vaid tugevama sugupoole arvamusega. Hoolimata Brasiilia naistekoondise maailma tippude hulka kuulumisest läks mõned aastad tagasi avatud naiste meistriliiga ühe aastaga pankrotti. Ka modelliagentuuridesse jõuab mustanahalisi iludusi vaid käputäis, valdavalt hinnatakse ikkagi võimalikult gringodele sarnast nahavärvi, ehkki pisku lõunamaise eksootikaga. Olusid, milles mustanahalised naised langetavad oma elulised valikud paljastab muuseas ka 2002. aastal neljale Oscarile kandideerinud menufilm Cidade de Deus.

Orjapidamine keelustati Brasiilias alles 1888. aastal, vahetult aasta enne vabariigi välja kuulutamist. Otse loomulikult ei tähendanud see aga valgete ja mustade vaheliste sotsiaalsete piiride kadumist, vaid hoopis vastupidi, uues kontekstis esile kerkimist. Tööta ja maata, suunduti massiliselt rannikul asuvaisse keskustesse õnne otsima. Sisemigratsiooniga ei kaasnenud aga praktiliselt mingisuguseid riiklikke tugiprogramme. Õigupoolest peetaksegi esimese favela või quilombo, ehk valdavalt tõmmunahalise elanikkonnaga aguli sünnidaatumiks 1897. aasta novembrit, kui kakskümmend tuhat Rio De Janeirosse käsutatud sõdurit seal saatuse hooleks unustati. Nad hõivasid vabana seisnud mäekülje, kuhu rajasid tihedalt üksteise kukile savist hurtsikud ning ad hoc põhiplaanita tänavavõrgu. Kuigi peale mitmeid massilisi linnastumise laineid on fenomen tänaseks hoopis laiema tähenduse omandanud – Brasiilia kokku mitmes tuhandes favela-linnajaos elab hinnanguliselt vähemalt 6 – 10 miljonit inimest – pole üldpilt kuigivõrd muutunud. Endiselt puudub lõviosal favela elanikel ehk favelanodel tsentraalne veevärk, juurdepääs munitsipaalteenustele ning kvaliteetsele arstiabile, millest viimane neile küll 1988. aasta põhiseaduse poolt tasuta määratud on. Politsei favelasid üldjuhul ei „tüüta“ ning kohalikke valimisi asendab narkodiilerite omavaheline arveteklaarimine. Samas on elu favelas odav, kliima soe, ning elekter, kui seda muidugi on võimalik varastada, üldjuhul tasuta. Favelasid iseloomustab ka soodne asukoht tööd pakkuvate suurlinnade vahetus ümbruses või – seda eelkõige just Rio de Janeiro puhul – lausa linnasüdameis. Linnavõimud on aastate jooksul favelade elanikke nii jõuga minema ajada kui ümber asustada püüdnud, ühest sellisest „sotsiaalprogrammist“ pajatabki Cidade de Deus nii uusasustuse kui samanimelise filmina. Kuigi viimasel paarikümnel aastal on suhtumist järk-järgult muutma asutud, jääb peamiseks taktikaks siiski endiselt probleemi ignoreerimine. Oma panuse silmaklappide eest tõmbamisele andis üheksakümnendate keskel ka Popikuningas Michael Jackson, kui tellis Spike Lee’lt oma suure menuhiti „They don’t care about us“ video filmimise Rio de Janeiro ja Salvadori favelades. Ühest Jacko video kohalikust produtsendist saigi hiljem „Cidade de Deusi“ kaasrežissöör.

Nõndapsi on faveladest brasiillaste jaoks kujunenud nii rahvuslik identiteet kui häbiplekk. Faveladega on õpitud elama, nii nagu neist möödagi vaatama. Ühelt poolt on küll ju tõsi, et faveladest ilma välise abita välja murda on äärmiselt keeruline, ning elu teispool seadust maffia võimu all ettearvamatu ning kurnav. Teisalt on ka sealse eluga siiski võimalik harjuda, nagu sellesse omamoodi armudagi. Kui bossanova sündis teatavasti Copacabana rannas, siis samba sünnikohaks peetakse just Rio favelasid. Mõlemat muusikastiili, nagu ka favelade ja karnevali müstilist hõngu, ühendab veel teinegi Oscari võitnud mängufilm – 1959. aastal Prantsuse režissööri Marcel Camus’ poolt Rio de Janeiros filmitud aegumatu šedööver „Orfeu Negro“ („Must Orpheus“), mis kandideeris edukalt nii Kuldsele Palmioksale kui võõrkeelse filmi Oscarile.

Samba ja karneval on tänapäevalgi noorte seas populaarsed, ent favelade hõngu ja hoogu annab siiski kõige ehedamal kujul edasi Funk-muusika. Lihtsalt Funk’i, Rio Funk’i, Carioca Funk’i või Funk Brasileiro nime all tuntud fenomen ei oma esmamuljel midagi ühist James Browniga. Ülivõimsad ja tahumatud Miami Base’ist arenenud bassikäigud kombineerituna monotoonsete ja rekursiivsete, justkui katkise elektrinoaga lõigatud vokaalisämplitega, annavad elamuse, mis lihtsalt ei saa meeldida. Lisame siia äärmiselt ahistavad või lausa kriminaalsed laulusõnad (funk-muusikat salvestatakse ja antakse välja kohalike narkogängide toetusel), ning saamegi aru, miks ta Rio favelade (reede-laupäeva öösiti ka kogu linna) tänavapildist kõik konkurendid eemale on tõrjunud. Jah, see muusika on ahistav nagu Brasiilias valdav meelelaadki, mis ei palu, ega paku, vaid nõuab armastust, seda ajale ja ümbrusele, iseendale ega teistele mõtlemata, siin ja praegu...

Seda pealetükkivust täiendavaks vastaspooleks on aga range kord, mida unitaarselt, ja küllaltki universaalselt rakendatakse. Ma usun, et võin küllaltki kindlalt väita: Brasiilia on „jäneste“ arvult ühistranspordis minu poolt senini külastatud maade hulgas viimaste seas, ehk vaid Holland suudab talle mõningast konkurentsi pakkuda. Korda valvatakse läbimõeldult ja korrektselt, ning üleastujaid karistatakse (tõenäoliselt küllaltki) karmilt. Tihti hakkab silma külmust ja ükskõiksust. Tänaval magavatest inimestest jalutatakse rahulikult mööda, käest sikutavatele piima manguvatele jõmpsikatele öeldakse kindlalt „não“. Umbes nõndamoodi mõtestas ennast minu jaoks lahti Brasiilia lipukiri: „Progresso e Ordem“. Siinkohal tuleb muidugi nentida, et viibisin enamjaolt siiski vaid suurlinnades. Päikesest ja tolmust pleekinud väikeasulates võivad kehtida hoopis teised ühiskondlikud mängureeglid. Brasiilia on ju ka hunnitult suur. Amazonase vihmametsade suguharude, Bahia capoeira-kultuuri ja euroopalike lõunaosariikide vahele võrdusmärgi tõmbamine on juba iseenesest vägivaldne tegevus. Siiski seda on tehtud, ning just seda tulemit proovib iseloomustada käesolev artikkel, nagu selle pealkirigi.

Mind uurimisretkele saabudes enim paelunud retooriliseks küsimuseks oli, kas Brasiilia kätte, kellele kuulub suur osa Maailma kopsudest, võib usaldada tikke, ilma halvimate tagajärgedeta. Pean silmas seda, et Amazonase troopiliste vihmametsade pindala väheneb destruktiivse põllumajanduse pealetungil alates 1960ndatest aastatest järjekindlalt iga aastaga, viies endaga igavikku kaasa määramatul hulgal biodiversiteeti, väidetavalt kiirusega vähemalt üks liik faunat tunnis ja floorat nädalas. Demograafilist plahvatust Moore’i seadusega vastustades oleks huvitav teada, kas ülemaailmset kliimakatastroofi ette kuulutav arvutisimulatsioon saadakse valmis enne või pärast selle tegelikku aset leidmist.

Ühest vastust neile tulipunktidele ma ei saanudki. Loomulikult ei saa me oodata piisavat adekvaatsust föderaaltasandilt riigis, kus telenovelad jaotuvad vastavalt „tõsidusele“ kolme kategooriasse. Brasiilialik otsedemokraatia on pigem juba kalambuur, kui mitte oksüümoron... Samas leidub ka mündi teine pool. Jah, arenguriigile omaselt on ka brazileirodele sisse kodeeritud püüdlus americanode elustiili poole, kuid nad ei jäljenda Onu Sam’i sealjuures sugugi mitte valimatult. Hoolimata sellest, et noored eelistavad reede õhtuti antikapitalistlikke loosungite seintele sodimise asemel McDonalds’is aega veeta, taimetoitlust peaaegu ei tunta, ning Fidel Castro nimetas Oscar Niemeyerit Brasiilia viimaseks kommunistiks, evib see nooruslik riik siiski lootust ja väljavaateid. Brasiilia mega-ülikoolid kuuluvad tasemelt rahvusvaheliste nimistute tippu, tänavail vuravad peamiselt väike- või keskklassi autod, millest paljud sõidavad biodiisliga... mille saamiseks küll suure tõenäosusega omakorda üle poolel riigi pindalast „laiutavat“ džunglit on raiutud.

Ühel pühapäeval otsustasime sõita külla Migueli vanematele, kuhu tee viis läbi viljaka ning maavararikka Minas Gerais osariigi piirkonna. Ma ei osanud nutta ega naerda, kui hektarite kaupa justkui joonlauaga istutatud biopunklikku uusmetsa bussiaknast mööda tuhises.

Tulevikku ei oska meist keegi veel ette näha, ning lõuna-ameerikalik süvakatoliiklik värving ainult rõhutab olukorra dramaatilisust. Selle mitmes mõttes viljaka ja vitaalse maa energia alles otsib ja ehitab endale voolusängi. Kui midagi siiski tõdeda püüda, siis seda, et kindlasti pole orjanduslikust minevikust läbi imbunud Brasiilia läbinisti kuri. Ehk „Even tourists have their social rights here“ nagu üks mind tee äärest peale korjanud noormees hiljem vabas vestluses kinnitas. Varemalt oli mind ühe õhtu jooksul favelades kaks korda tulirelvaga ähvardatud, „pildituks“ kägistatud, sügavale džunglisse viidud, ning sinna toibuma jäetud. Ometigi avastasin ärgates enda kõrvalt pudeli värske veega, Brasiilia hamburgeri, ja paberile joonistatud algelise kaardigi. Samuti oli alles jäetud osa raha. Teisalgi, kui ma järgmine päev rampväsinuna ühte laohoonesse ehitatud kirikusse tukkuma jäin, tuldi mind ära ajama kõigepealt küsides, ega ma süüa ei taha...

Õigupoolest jäi suurim äratundmise moment aga siiski hoopis päris välitööde algusesse. Nagu arvata, ümbritses mind vahetult peale kuulsa bossamuusiku Tom Jobimi järele ristitud Rio de Janeiro Galeao lennujaama tollikontrollist välja astumist parvetäis taksojuhte ja reisikorraldajaid, kes järjejordse turisti saatuse oma kindlasse rüppe soovisid võtta. Paraku olin ma seks puhuks hästi ette valmistunud, jättes koju reisitšekid, eurod ja dollarid, lootes sinisilmselt võimalusele koha peal oma erinevate pankade poolt väljastatud Visa Electron kaarte diskonteerida. Sedapuhku alusetult.

Seetõttu tuligi mul kohe varakult asuda tutvuma Rio de Janeiro ulatusliku, peamiselt mikro- ja minibussidest koosneva ühistranspordi võrgustikuga, mille käigus õnnestus mul ühtki reaali ega sentaavot kulutamata (ärge naerge midagi, see pole sugugi nii lihtne!) tervele linnale tiir peale teha. Arvasin nimelt, ekslikult, end pääsenud olevat, kui järjekorras kolmas buss, kust mind maha tõsteti, kinni pidas, ja reisisaatja koos bussijuhiga mulle järele viipasid. Bussi armatuurlaual asunud silt DOWNTOWN ei tähendanud aga hoopis mitte midagi muud kui teisel pool linna piireil asuvat ostukeskust.

Rio tõeliselt ennastsalgavas liiklusskeemis oma tasuta tuuri nautides ununes pikalt lennureisilt saadud peavalugi. Lõunamaise eeslinna tänavapilt jättis lausa söövitava märgi. Kõik tundus ühekorraga muinasjutuliselt dekadentne, äärmiselt ebaturvaline ja ülimalt huvitav. Sillaaluses väligrillis einet võtvad hambuni relvastatud politseinikud tulevaste Olümpiamängude (siis veel) kandidaatlinnast just kuigi sümpaatset muljet ei jätnud ning andsin endale vaikimisi lubaduse oma teekonnad rangelt ”kaardi peal” hoida. Toona, ilma täpsemaid eelteadmisi Brasiilia ajaloost ega kultuuriloost omamata, oli tegu igati eluterve otsusega. Paraku ei teadnud ma siis veel ka seda, et turistidele mõeldud kaardid tavalinnaosade favelaks üle minekut ei kajasta...

Ning muidugi ei lähe mul kunagi meelest viimasel õhtul enne ärasõitu noortehosteli ees sobitatud lühikeseks jäänud, kuid seda värvilisem sõprus pardost noormehega, kes mind Lebloni linnajakku peole viia lubas. Juba järgmises tänavavahes kääris ta särgi seljast, püksisääred ülesse ja tutvustas end kui Sydney’t – ning hakkas laulma. Järgmine hetk jooksime võidu mööda Ipanema randa, nagu kaks taaskohtunud lapsepõlvesõpra. Kui ma vööni vette komistasin, ei mõtelnud Sydney hetkegi, ulatas mulle oma passi, ja hüppas ka ise lainesse. Raske öelda, kumb meist pilkases pimeduses kaljusel Ipanemat Copacabanast lahutaval neemel riideid välja väänates ennast õnnelikumana tundis – turist või tema teejuht.

- - -

Obrigado ja pöidlamärk

„(Muito) Obrigado/a“ / „Nada“ on palju rohkem kui viisakusvormel. See on ka leping, suhtumine ja elustiil. Mida võib lisaks veel kinnitada „pöidlamärgiga“, ehk küünrast kõverdatud käe ja nii-kaugele-kui-saab välja sirutatud pöidlaga. Keegi ei pea seda õpetama, see hakkab sulle märkamatult ise külge. Sest kui nii võtta, ongi elu punt üksteisele järgnvaid pisikesi tehinguid. Olenevalt kontektist võib tõlge kõlada: „Mul on hea meel ja ma saan täpselt aru, mida Sa soovid“, „Ma võtan su pakkumise vastu, tingimused on kokku lepitud, keegi ei saa petta“, „Ma austan sind (piisavalt), minuga suheldes pole sul vaja karta tapmist ega röövimist“ jne.

Valge mehe leping

Rio de Janeiro kesklinnas asub üks meeldiv park Praςa Tiradentes, kus päevasel ajal võib kohata magajaid, lugejaid, armastajaid... Keset parki asub üks tähelepanuväärne monument, mis püstitatud Pedro I, esimese Brasiilia imperaatori auks. Esmapilgul tavalist, ehkki pompöösset, ratsamonumenti lähemalt uurides ilmneb huvitav hierarhia. Postamendi neljast küljest on igaüks pühendatud ühele suurele vesikonnale: Rio Amazonas, Rio Paraná, Rio São Cristóvão ja Rio Grande du Sul, ning nende endogeensetele suguharudele, kes on kujutatud mees-ja-naine paariti koos töö- ja sõjariistade, jahisaagi ning rituaalsete maalingutega. Need suguharud/vesikonnad justkui toetavad postamenti, mille tipus on ennast hobuse seljas püsti ajanud imperaator Pedro I, hoides ühe käega ratsmeid ja sirutades teises kõrgele taeva poole mingeid pabereid, lepingut, kirjasõna, ülemvõimu, trükikunsti, Internetti, ideaale, mida iganes...

Polícia Militar

Erinevat liiki politseisid on Brasiilias vähemalt samapalju kui kohvisorte või vahest rohkemgi; Polícia Militar ja Federal neist kõige tuntumad. Tänavapildis eristuvad esimesed teistest kaelas rippuvate automaatide, ja tõenäoliselt ka üsna vaba loa järgi seda kasutada. Militaarpolitsei ülesandeks on kõige üldisema korra ja võimukuulekuse tagamine, kogu hilisem uurimistöö lasub federaalpolitsei õlul. Tollipolitsei, narkopolitsei, munitsipaalpolitsei, tsiviilpolitsei, raudteepolitsei tegelevad spetsiifilisemate küsimustega. Turistide tarvis töötab Rios turistipolitsei, keda eristab inglise keele oskus. Brasiillaste suhtumine politseisse on kahetine, nagu vägivaldagi. Selle kohaolust ollakse teadlik, ent osatakse/ ollakse harjunud ennast sellest ka välja lülitama. Pole midagi erakordset, kui bussijuht töötava mootoriga bussist lihtsalt minema jalutab. Tõsi küll, väga palju oleneb linnajaost, kus parasjagu viibitakse. Heade ja halbade linaosade piirid, nagu juba öeldud, võivad aga olla järsud või raskesti hoomatavad.

Pardod

Pardod on Brasiilia elanikud, kes ei oska isegi enam hinnata, on nad nahavärvilt pigem valged, mustad või punased. Viimaste uuringute põhjal moodustavad pardod üle 42 % kogu riigi üle 190 miljonilisest elanikkonnast.

- - -

Minu uurimisretke algne motivatsioon pärines hoopis tähtedelt. 3. - 14. augustini toimus Rio de Janeiros Rahvusvahelise Astronoomia Ühingu (www.iau.org) traditsiooniline peaasaamblee. Juba 27. korda korraldatud üritus leidis viimati aset kolm aastat tagasi Prahas, kus suruti paljudele üllatuslikult läbi resolutsioon planeet Pluuto staatuse ümbernimetamise osas. Seekordse koosviibimise vapikirjaks oli 400 aasta möödumine Galileo Galilei esmastest taevavaatlustest teleskoobi abil, mille mälestamiseks UNESCO käesoleva aasta Rahvusvaheliseks Astronoomia Aastaks on nimetanud, ning mille raames ka Rios ohtralt temaatilisi üritusi aset leidis. Tõsiteaduslikuma poole pealt oli fookuses muidugi endiselt musta aine ja energia mõistatustega seonduv temaatika, nagu ka galaktikate struktuuri tekkimine meie Universumi varajases ajajärgus. Mina esinesin konverentsi viimasel päeval ettekandega Universumi, nagu ka tsivilisatsiooni ultimatiivsest saatusest, tutvustades oma teooriad Phinnegani Ärkamine ja Fermi Karp. Ülevaade mõlematest mõttekäikudest on saadaval ka minu akadeemiliselt kodulehelt: http://www.ut.ee/~x991215.

Tänud headele Kultuuriteooria tippkeskuse kolleegidele mõistva suhtumise eest ning kõigile teistele, kes uurimisreisi vältel selle kulule tahtes või tahtmatult kaasa aitasid.

Kuidas lükata ümber kopeerumise ülimuslikkus tahtliku valiku ees?

Protsessitsüklite taandamisel jõuame viimaks paratamatult välja kopeerumiseni. Kopeerumine on kõige alus, kuna kõik taandub lõppkokkuvõttes alghulka kuuluvaist elementidest või meetoditest koopiate moodustamisele. Võetakse midagi, ja tehakse sellest täpselt seesama. Igale muutusele allutatud elemendile või meetodile on sisse kodeeritud püüdlus ennast enne omakorda teisteks elementideks ümber kujunemist kopeerida lasta. Ad infinitum.

Oluline on siiski kohe ära märkida, et kopeerumine ei saa seejuures toimuda ilma välismõjudeta. Alati peab olemas olema elemendi või meetodi väline aines, mida enda moodi ümber kujundada. Küsimus, mis meid huvitab, lasub seejuures valiku olemasolus ja olulisuses välissubstantsiga vastasmõjju asumisel, ning veel enam, valiku evolutsioonilises positsioonis kopeerumise suhtes.

Interpretatsioon on kategooria, mis eeldab valikuvabadust, vaba tahet ja mõtlemisvõimet. Mõtlemine, tahe ja valik on kategooriad, mis iseloomustavad musta karpi, kuhu sisestatud elementidest moodustatakse kopeerimise suhtes alternatiivne reaalsus, mille loogilistes piirides langetuvad keskkonda ümber kujundavad evolutsioonilined otsused.

Kopeerimise vaatepunktist mingisugust valikut ei eksisteeri, on vaid püüd ennast kopeerida. Igasugune altruism seletub lahti läbi evolutsioonilise matemaatika ja mänguteooria, mille abil on võimalik kaevuda just nii sügavale, kui parajasti soov on. Põhiaksioomi kopeeruvate elementide esmasusest see virrvarr vähimalgi määral ei kõiguta. Igasugune areng seletab ennast lahti (ka) läbi kopeerumise.

Püüame siinkohal siiski võimatut, ehk valikulist struktuuri, mis võimaldaks kopeerumist ümber haarata. Arv „5“ pole seejuures numeroloogiliselt kuigi oluline, umbes sama oluline kui oluline võiks olla väide, et tuult saab tallata viiel erineval moel. Ent siiski...

Üks võimalus on kujutada ette surematut organismi, mis enesest koopiaid ei valmista. Pung ja risoom varustavad meid ’elavate’ näidetega vastavalt botaanikast ja infotehnoloogiast, et säärane eksistentsialistlik metatasand on võimalik ja elujõuline. (Punga ja risoomi komparativistlik analüüs on seejuures teema tulevasteks biosemiootilisteks uurimusteks.)

Teine võimalus on vaadelda omakorda selliseid metatasandeid, kus algelementide kombinatoorika ei suuda süsteemi kui terviku arenguid mõjutada. Tegu oleks bioinformaatika ja semiootika vahele jääva uurimissuunaga, mis läbi mastaapsete andmemudelite peaks suutma vastata küsimustele kõrgemate kognitiivprotsesside nukleotiidsest predetermineeritusest, ning muuhulgas näiteks ka sellest, kas psühhoanalüüsi laialdane levik 20. sajandil, mis tõi kaasa i- ja d-hääliku laialdase kopeerimise, omas mingit seost i- ja d-hääliku lausumise lihtsuse ja universaalsusega (nt. vene keele Shtsh ees). Tõenäoliselt jõuame varem või hiljem arusaamisele, et algelementide kaudu ei ole võimalik reaalsust kogu selle keerukuses hõlmata, ning peaksime otsima filtreerivaid vahetasandeid, millest küllap efektiivseimaks võiks osutuda seesama – vaba valik.

Kolmas võimalus on vaadelda välja surnud liikide arengut, ja püüda identiftseerida kujuteldavat punkti aegruumis, kus näiteks dionsaurustel oleks olnud võimalik ellu jääda, ning seejärel tõestada, et saatusliku momendi ületamine on kopeerimise vahenditega saavutamatu. Selle tõdemuse ümber pöörates saame, et ellu jäämine (elus püsimine) tuleneb otseselt vabast tahtest elus püsida.

Neljas võimalus on siiski püüda altruismi iseseisvust, st. kopeerumisest sõltumatust tõestada. Näha elujõudu immateriaalses altruismis – st. igasuguse kehalisuse kaotanud teiste heaks toimimises. Enesevigastajatest teadjamehed. Kunstnike tööd, mille hind tõuseb pärast kunstniku surma. Paraku ei tõesta see tee siiski midagi enamat peale memeetika ja geneetika paralleelse komplementaarsuse ja osutub sellisena vaid kopeerumise ülemuslikkust tugevdavaks mõttekäiguks.

Viies võimalus seisneb ilu käsitlemises evolutsioonilise faktorina. Kui ilu on optsioon, milles väljendub päriliku materiali suurem kopeerimistõenäosus tulevikus, siis sellisena sõltub tema likviidsus agendi hinnangust tuleviku konjunktuuri kohta, õigemini selle hinnangu potentsiaalsest paikapidavusest. Kopeerumise ülemuslikkuse puhul kanduksid seega edasi ilu väärtust tulevikus õigesti kalkuleerivad geenid-spekulandid (defineerides ilu kui midagi olemuslikult kasutut). Paraku on seksuaalne valik oma olemuselt (üldjuhul) kahepoolne valik. Ilu ei hinnata mitte neutraalselt objektiivselt, ega isegi mitte subjektiivselt, vaid interindividuaalselt tasandilt. Seega tundub mulle vähemalt hetkel, et õigem on rääkida kahe poole vahelise immateriaalse teadvusseisundi edasikandumisest, mis leiab endale materiaalse kehastuse poolte kombineeritud geenides; aga eelneb sellele nii tähenduslikus kui ajalises hierarhias.

Seega allub kopeerumine mõtestatud valikule, ja mitte vastupidi.

Mõningatest eetika probleemidest

P.1. HELDUS


1. Heldelt pole võimalik käituda.


1.a.

Kas tuleks käituda heldemalt – see siis eeldaks, et heldemalt millest? Heldemalt omaenda heldusest, heldemalt iseendast. Propostisiooni ”tasun heldelt” on võimalik mõista vaid kui ”tasun tavalisest heldemini” ehk ”garanteerin sinu nõusoleku” ehk ”ostan su ära”, mis iseenesest on täiesti sisukad laused, kuid neil puudub seos heldusele viidanud propositsiooniga. Õigemini, kui keegi isegi suudaks kindalt väita, et tagab interaktsiooni sujuvuse, siis poleks tal alust väita, et see tuleneb tema kui predikaadi heldusest.

1.a.’ Jääb üle vaid vaikida.

1.b
Kuid ka katsed teiste poolt subjektile heldust omistada jooksevad liiva. Kas on näiteks võimalik, et ma lausun: ”Ta käitus heldelt, aga mulle see ei sobinud.” Jah, on küll võimalik, kuid mitte tõene, sest mul puudub ju endal igasugunegi taustsüsteem hindamaks, kas objekti varasemad käitumisaktid olid tema enda positsioonist a) siirad ja b) helded. Seega, ma ei saa võrrelda objekti käitumist käsitletud ajahetkel temast endast lähtuvate kvaliteetidega, minu jaoks on see võrreldamatu. Kuid teisiti, kui läbi eelnenuga võrdluse pole heldust, üldiselt nende samade takistuste tõttu, üleüldse võimalik piiritleda,

1.b.’ Jääb üle vaid vaikida.

Kontrollööri eetikast ehk kellele kuuluvad liiprid?

Sissejuhatuseks paar targutavat mõtet sellest, kas nad võiks ka olemata olla / trükkimata jääda; mõtted siis. Inimmõistusele näikse olevat omane teatud polüvalentsus, millest kantuna omandab ajalugu rohmakaist bifurkatsioonipunktidest hoolimata sujuvalt sõrmede vahelt läbi libiseva elastsuse. Kui me selle voolavuse paremaks hoomamiseks laiali venitaksime, jääks vasakusse kätte shovinistlik rahvatarkus: „Kui ma oleksin sama tark, kui minu ämm on tagantjärgi, siis...” ning paremasse tõenäoline põhjus, miks parimatel maletajail ajuti siiski veel raale üle mängida õnnestub.[i] Polüvalentsusest tuleneb omakorda teatav liiasus, mis inimkommunikatsioonile kõige üldisemalt omane on. Kui meil vestluspartneri soovidest ka vähimatki aimu pole, võime paradoksaalsel kombel küllaltki suure tõenäosusega siiski ära arvata tema järgmise lause. Täpsemini, meil on võime t a g a n t j ä r g i tõdeda, et midagi seesugust me kuulda just ootasimegi. Polüvalentsuse definitsiooni kohaselt keegi reaalselt muidugi kuigi tihti selliseid reality-check’e läbi ei vii, mistõttu kasvavadki teineteise otsa kuhjuvatest situatsioonidest välja skriptid. Ma olen vaatluse alla valinud rõhutatult skriptikeskse (=stampse) olukorra, nimelt kontrollööri ja reisija vahel rongis aset leidva dialoogi, ning üritan põgusa etnometodoloogilise kirjelduse abil heita pilku polüvalentsuse sisemusse, kust igasugune narratiivne pööre õigupoolest alguse saab. Korrektse skripti kohaselt pöördub vagunisse sisenenud kontollöör reisija poole, kes esitab talle pileti. Kontrollöör kontrollib selle kehtivust, tagastab reisijale ja soovib edasi liikudes head reisi. Muidugi on võimalik ka variant, et pilet ei osutu kehtivaks. Sellisel juhul teeb kontrollöör fakti kuuldavaks ning mõjuvate põhjuste puudumise korral kirjutab reisija isikut tõendavale dokumendile tuginedes välja trahvi. Juhul kui reisijal isikut tõendavat dokumenti kaasas pole, antakse ta tuvastamiseks ja trahvi määramiseks üle politseile. Välja toodud skeemi lihtsus teenib mitut eesmärki: kiirendada piletite kontrollimise tööprotsessi, minimeerida ausate (s.t. kehtiva piletiga) sõitjate ellu sekkumine ning piletita sõitjate arv. Justnimelt minimeerida, sest täielikult välistada seda viimast punkti ei saa, kuigi paljude legitiimsete reisijate vaatepunktist see kahtlemata niimoodi tunduda võib. Paraku peitub ka kõige rangema silmavaate, koledaima vormimütsi ja triigituimate püksisäärte taga mitte kontrollöör, vaid siiski inimene, oma olemuselt polüvalentne entiteet, mida „jänesed”, ehk sihilikult piletita reisijad, varmad ära on kasutama. Nii teab iga vähegi kogenum vandersell, et kontrolli ei tasu ootama jääda pilgeni täispressitud vagunisse, kus mõnel ausalgi reisijal pakutava teenuse hinna ja kvaliteedi suhe sappi paneb neelama. Samamoodi ei tasu ennast jaanalinnu kombel WC-sse lukustada – parimal juhul vihastad niimoodi vaid kontrollööri, halvimal juhul ka kaassreisijaid. Ei, kontrollööri tuleb oodata vahekäigus, ning pileti puudumine vastu puiklemata koheselt üles tunnistada. Olenevalt näoilmest, kontrollööri tujust ja esitatavaist põhjendustest võib olukord päädida järgmises peatuses maha tõstmisega, aga võib ka mitte. Faktor, mida meeles pidada peitub selles, et Sinu konkreetne isik ei tooda rongifirmale kasumit ega kahjumit. Esimene muutuks ilmsiks alles siis, kui sult mingil kujul raha ära võtta oleks võimalik, ning teine siis, kui sa oma käitumisega ka teisi potentsiaalseid jäneseid kaasa haaraksid. Nii et naerata oma malbet, sinust-mitte-midagi-sõltuvat naeratust, ja tee oma parim, et kontrollöör positiivse energiaga nööpauguni täidetud saaks. Pea meeles, tema töö on juba definitsiooni kohaselt ruttiinne. Tahan aga siinkohal samale situatsioonile ära tuua hoopis omapärasema, tõestisündinud lahenduse, mis lõppes sellega, et ma mitusada kilomeetrit kallist Saksamaad esimese klassi pehmest istmest silme vahelt mööda lasksin. Ma olin Kölnis; ja kell võis olla juba kuus läbi. Veel samal õhtul pidin ma kindlasti Kieli jõudma, kus mulle ühel peol vabapääse oli eraldatud. Oli küll suvine aeg, kuid et neid kaht linna lahutab üle 500 kilomeetri, siis ei tulnud pöidlaküüt enam kõne alla. Seadsin sammud raudteejaama, kus märkasin kohe ka viie minuti pärast lahkuvat Hamburgi kiirrongi. Mõtlesin, et oleksin päästetud. Ja nagu iseenesest viisid jalad mind vagunisse, kuhu ma väga hästi teadsin, mul asja poleks pidanud olema. Rong hakkas liikuma. Mind valdasid korraga hirm ja rahulolu. Ühest küljest, mõtlesin et olen päästetud, kuna enne Hamburgi minu pärast eraldi peatust vaevalt tegema hakatakse. Teisalt ei osanud ma üldse ette kujutada, mida arvatakse jänesest rongis, kus kõikide laudade peale olid asetatud kenasti kokku pakitud Frankurter Allgemained koos dekoratiivse šokolaaditahvliga. Olin silmanurgast ka kontrolle jälginud ja kujutasin juba ette meie peatset kohtumist. Otsustasin anda ennetava löögi ja asusin ise teda otsima. Ühes vahekäigus ma kätte ta saingi. Palusin viisakalt vigases saksa keeles vabandust, ning soovisin teada, kas mainitud rong ikka sõidab Frankfurti. Kontrollöör, kõhukas vormiriides habemik, teatas mulle muidugi pahaselt, et ei, hoopis Hamburgi. Unustasin koheselt oma saksa keele riismed ning asusin talle aktiivselt midagi selgeks tegema, tõenäoliselt midagi Frankfurdis ootavast vanaemast. Küllap oli minu jutu eesmärgiks tal viivitamatult hädapidurit paluda tõmmata. Tal jätkus kannatust umbes kaheks-kolmeks minutiks, enne kui ta rahmas käega mul maha istuda, et ta oma tööd saaks tegema asuda. Lasingi tal minna, ning asusin vargsi Allgemainet veerima. Ilmsesti olin juhtunud esimese klassi vagunisse. Hiljem õnnestus mul herr kontrollööriga ka pisut rahunenult juttu teha. Tahtsin teada, millal on järgmine peatus, ning kas ta ei saaks mul mingil moel võimaldada tasuta tagasi Kölni reisida. Raha oli mul nimelt ju täpselt vaid Frankfurdi pileti jaoks. See tüütas teda lõplikult ning ülejäänud kiirelt möödunud teekonna veetsin juba rahulikus üksinduses.

---

[i] Vastupidist olukorda, kus polüvalentsus omistatakse raalimõtlemisele, õigemini meetodit selle väite kontrollimiseks, käsitleb minu teadusærtikkel Tal’i test (2008).

Rahu, ainult rahu...

Hiljuti meediakajastust leidnud poleemiline jalgratturi ja auto kokkupõrge, milles kannatajaks ja põhjustajaks osutus jalgrattur, vanem venelanna, on ka mulle palju mõtlemisainet pakkunud. Lisaks kõigele olen ju isegi linnarattur - puutun nende niinimetatud jalgrattateedega kogu aeg kokku. Vaid mõni nädal tagasi, septembri alguses (nüüd päevakorrale tõusnud juhtum leidis aset kuu aega varem) näitasin fakki kahele noormehele, kes mind kaubakeskuse parklast välja sõites sebrast üle lastes 'igaks juhuks' signaaliga kostitasid. Nad keerasid mulle seejärel ette, hüppasid autost välja, ning vaid ropp sõim suutis meid mõlemaid hullemast hoida.

Igas vaidluses on vähemalt kaks osapoolt ning rahu pole rahu, vaid aktiivne protsess. Kurb kui me emotsioone vaid tulevaste konfliktide raketikütusena kasutame ning puude taga algava metsa kasutuks semiootikaks neame.

Psühhoanalüütilist terminoloogiat laenates olin ma kahtlemata mitte-teadlik, et tee peale kantud ratturi kujutis autojuhile nähtav pole; olles ise auto roolis sama pööret kümneid kordi sooritanud, polnud mu peegelteadvusele saladuseks ka vastavasisulise postmärgi puudumine. Ometigi osutasin ma vasaku nimetissõrmega meelekohale ning paremaga maha, enda ette, kus see kurikuulus piktogramm paiknema pidanuks. Temalgi, seevastu, ei tulenenud vihapurse mitte olukorra ohtlikusest, pidi ta ju parklast üle sebra peateele välja sõites nii ehk naa ette vaatama, vaid pigem bensiiniaurudest ning parkimistrahvidest moodustunud teisest fallosest, mis talle ammu-ammu unustatud liikluskoodeksist paragrahvi punkti välja otsis, mis jalgratturit ülekäigurada ratas käekõrval ületama kohustab.

Mainitud meediakajastuse juurde tagasi pöördudes tahaksin lühidalt puudutada vaid üht õlekõrt selles kilplaslikku transpordipedofiiliat iseloomustavas jõuluehtes. Nimelt tähendas juhtumit kommenteerinud Põhja Politseiprefektuuri avariitalituse komissar Riho Tänak asfaldile kantud rattamärke devalueerides, et "Ilma vastava liiklusmärgita märgistus on vajalik vaid meeldetuletuseks jalgratturile, et ta sõidab mööda jalgrattateed. Autoga sõitja seda tee pealt ei näe.”

Semiootika on teadus märgisüsteemidest, mida muuhulgas õpetatakse nii Tartu kui Tallinna Ülikoolides. Juba esimese õppeaasta lõpuks saab igale tudengile selgeks kolme liiki märkide olemasolu: ikoonid, indeksid ja sümbolid. Komissar Tänaku kommentaari taustal oleks huvitav vaadelda, millisesse kategooriasse see tihti pea olematuks kulunud ratta kohal hõljuvat Madonnat lapsega meenutav tähistaja siis ikkagi kuulub.

Ikoonid suhestuvad oma objektiga sarnasuse, indeksid osaduse ja sümbolid kokkuleppe alusel. Liiklusmärke kui kaasaegse semiootika klassikalisi näiteid on liigitatud nii esimesse, teise kui kolmandasse kategooriasse. Ikooniline, ehk sarnanev, on näiteks see sama joonis ema ja lapse ja rattaga. Kuid liiklusmärke, mis iganes kujul, võib ka indeksiaalseks pidada. Nii tähistab valgusfoor 'ähvardava' punase, 'vahepealse' kollase ja 'lubava' rohelise kaudu. Sama funktsiooni kannavad postmärkide punased ääriseid. Kõige indeksiaalsemaks võib aga kõrge tõenäosusega pidada just teekattemärgistust, mis lausa puhtfüüsiliselt-kartograafiliselt tähistatuga seotud on. Eelkõige on liiklusmärgid aga muidugi sümbolid, ehk kokkuleppelised märgid. Iga otsus liikluses on leping, mille kaks (või rohkem) osapoolt sõlmivad vahemeheks oleva seaduse alusel.

Riho Tänaku kui Eesti Politsei esindaja interpretatsiooni kohaselt omab vaatluse all olev 'märgistus' tegelikkuse ehk liikluskorraldusega vaid ikoonilist ja indeksiaalset vastavust, olles minetanud oma sümboolse iseloomu (kuna lepingu vastaspool teda ei näe). Õigupoolest, ei pea olema Duns Scotus, muutub olematuks ka indeksiaalne side. Juhul, kui džiip sulle valede või puuduvate märkide tõttu otsa sõidab, ei ole sul üldjuhul vahet, kumb neist. Just sellelt platvormilt lähtub loogika, et keerav auto (soovitavalt 4x4) on liikluses tähtsam kui otse sõitev jalgrattur. Tänaku kirjelduses jääb "märgistusele" vaid sarnasusel põhinev ikooniline funktsioon, mis tuletab noorele emale ja ratturile meelde, kui väeti ta on. Kuid kas siis ikoonilisus liiklusmaailma korraldamisel kuidagi sümboolsusest halvem on? Oh ei! Sümboolsuse 'ahistavaist' raamidest väljuvas liikluses võtab maad hoopis vanem seadus, preeria ja džungli seadus, mida mõistab iga politseinik. Kusjuures see ei tähenda sugugi, et ma arvaksin, et komissar Tänak eeskujulik liikleja poleks. Dilemmast aru saamiseks soovitan talle soojalt filmi Felon, mis alles sel aastal meie videolevvi jõudis.

Kokkuvõtteks avaldan vaid lootust, et kolm päeva peale juhtumi avalikuks tulekut Linnalabori poolt avaldatud Pedaalijate Manifest mitte vaid sümboolset, vaid ka indeksiaalset, või vähemalt ikoonilist vastukaja leiaks.

viimane suve päev

helile

i dont know how you did it
and i dont you how you will
i dont know if i want it
and i dont know if i can

some time some where at some point
we are giving in to ourselves
and then we dont even know
if we ever were friends
and then we even dont hesitate
to call each other names
that were never meant to be understood
by the way that you did.
and then i want that we never should
have to let each other go

i dont know how you did it
and i dont you how you will
i dont know if i want it
and i dont know if i can

---

ma ei tea kuidas sa seda tegid
ja ma ei tea kuidas sa seda teed
ma ei tea kas ma seda tahan
ma ei tea kas ma seda võin

mingil hetkel mingis kindlas kohas
anname endale alla
ja siis ei tea isegi
seda kas olime sõbrad
ning me ei kõhkle isegi
kutsumast teineteist nii
nagu seda kunagi polnud mõeldud
et sa sellest aru saad
ja siis ma ei taha
et peaksime kunagi lahkuma

ma ei tea kuidas sa seda tegid
ja ma ei tea kuidas sa seda teed
ma ei tea kas ma seda tahan
ma ei tea kas ma seda võin

2008